Oli öö kuid taevas polnud tähti oli mõte kuid ei leidnud sõnu veel hiljuti nii paljutki mus nähti ja minu lähedusest tunti mõnu Mind unustuse sirmi taha jäeti või olen ise sinna varjunud ja seega minu kollektiivsust pöeti sest polnud üksinduses harjunud Aeg läheb ja tagasi ei vaata pikk sirge tee on tema taldu puutunud ka mina läksin tookord teda saatma ning olen nüüdseks sootuks muutunud Vaid üksindust ma enda ümber tunnistan ja sõprusesse vist ei enam usu ma enda elulugu kuulususega kaunistan ent pole kellelegi sellest olnud kasu On öö kuid taevas pole tähti on mõte kuid ei ole sõnu üks pilk mind selles üksinduses nägi ja mina tundsin sellest pilgust mõnu |
6 kommentaari:
Kontrollkommentaar
Päriskommentaar oleks aga selline, et 18...19-aastase nooruki kohta on see luuletus nagu ülemäära traagiline.
Ma ei saanud nüüd aru, mida see kommentaar sisuliselt tähendab? Et autor ei oleks tohtinud pärast nende ridade kirjutamist enam päevagi elada?
Või hoopis et vaevalt see värss nii noorelt autorilt on?
Muide, kõikide siin avaldatud dokumentide originaalid on mul hetkel veel alles.
Ei kumbagi. :P
Lihtsalt imestasin, kust selline sügavtraagilis-kibestunud toon nõnda noores eas. (Selgitus ei ole nõutav.)
Miks see nii imekspandav on, kui selles eas on noorel inimesel juba vähemalt viis-kuus kurba kogemust?
Jah, 10-aastaselt ehk veel poleks selliseid üleelamisi oodata, mis selliseid mõtteid kirjutama pannuksid.
Ok.
Postita kommentaar