IS 076-7442 — 811102
Sõna inimlik võib igapäevases elus tarvitatuna kuulda vägagi mitmes tähenduses. Öeldakse, et inimlik on see, et unustatakse, inimlik on see, et juuakse viina, inimlik on laiskus ja nii edasi. Kõik on siis inimlik, mis inimene teeb? Järelikult pole mõrvar inimene või on tapmine inimlik? Mida siis mõista terminei inimlik all?
Minu meelest on inimlik see, mis pole loomalik. On ju ilmselge, et inimene on loom. Kuid ometi räägime mitte inimesest kui loomaliigist, vaid loomadest ja inimestest. Inimene on midagi kõrgemat kui loom, midagi enamat, midagi paremat. Järelikult inimlik on see, mis pole loomalik.
Kõik loomalik ei ole inimlik. Nii ei ole ju ka inimlik "naiste läbipidamine", kuna see on ürgkarja mood. Inimlik pole alkoholi joomine, see on teadlik hullumine. Sest inimene pole stiihiline olend, vaid mõistuslik. Ja kuidas saab pidada mõistuslikuks seda, kui iseennast mürgitatakse?
Või on eluinstinkt ka loomalik? Õige, ent see on ainuke (või üks väheseid) instinkt, mis näitab, et inimene on siiski loom.
Nii ei ole inimlik ükski negatiivseks tunnistatud nähe (mis ka loogiliselt ja tegelikult on negatiivne), näiteks: hilinemine, vägistamine, karjumine jne. Loomulikult ei maksa siin pedantlikult arvata, et näiteks ka loomad söövad ja kõnnivad, järelikult seesugune nähtus inimese juures pole inimlik. On küll, ent need nähtused kuuluvad elu juurde ja on seega inimest loomaga sarnastavateks faktideks.
Inimlik ei ole mitte inimesele omane, vaid mitteloomalikkus inimeses kui siiski loomas; inimesele omane on tegelik.
5 kommentaari:
Selle sissekande kommenteerimisega peaks ise algust tegema, kuna ma pole juba ammu kohanud sedavõrd keeruka sõnastuse ja lünkliku mõttearendusega kirjutist.
Ma ise saan aru, et olen toona mõelnud, et inimlik on see osa inimloomast, mis pole omane ürgliigi loomalikule esindajale. Kõik see, millega tegeleb inimene, ei pruugi olla veel tingimata inimlik, kuna mitmete sedalaadi toimingutega tegelevad kõik elusad organismid. Näiteks nad hingavad, toituvad jne..
Toitumine kui nähtus pole inimesele spetsiifiline, küll aga näiteks lauakombed või toidu töötlemine. Ülesöömine pole taas midagi inimlikku, vaid pigem loomalik, kuna loomad ei varu reeglina külmikusse toitu, et söömist hiljem jätkata.
Ma arvan, et pisikese süvenemise järel saame ka sellele direktiivile pihta. Hetkel tekitab minus kõhklusi, kuidas suhtuda näiteks toodud hilinemisse kui loomalikku nähtusse. Loomadel ei eksisteeri kellaaja mõistet. Nii et läheb filosoofiaks!
Jätan tolle vastuoludest kubiseva kirjutise pigem kommimata.
Ainuüksi sellest, kui palju mõttetut kurjust ja vägivalda tekitab purjutamine kui üldse mitte loomalik käitumine, võiks kirjutada tuhandeid lehekülgi.
Purjutamist esineb siiski ka loomade puhul. Nii leidub rohkesti näiteid käärinud puuvilju söönud elevantidest, kes seejärel külasid segi on trampinud. Youtubes leidub ka videoid kõikvõimalikest muist sarnasel moel nosu täis tõmmanud ja ringikakerdavatest olestest. Tõsi, näikse, et tegu ei ole siiski pideva käitumise, vaid pooljuhuslike üksikseikadega. Mul puudub igatahes info alkoholismi esinemisest "muude loomade" hulgas.
Jutuke on jah kohati iseendale vasturääkiv ja krobeline. Pisut kahju ka, et inimlike asjade näideteni ei jõutagi ja kogu lugu keskendub sellele, mis inimlik ei ole. Jääb ka arusaamatuks, kas inimene on ikkagi loom või mitte. Selge on samas, et autori sooviks oli eristada inimese "loomalikke" ja "kõrgemaid" tegevusi / aspekte. Sedalaadi jaotus ei ole päris identne argikasutusega, kus 'inimlikeks' nimetatakse pigem meie puudusi, mitte üllaid voorusi.
Aga sellele ma ju oma kommentaaris vihjasingi. Ilmselt on valetamine üks kõige inimlikumaid inimlooma omadusi, mis antud juhul ilmutab end sõnade sihilikus ja kokkuleppelises valekasutuses. Nagu Propsis kenasti mainib, peetakse TEGELIKULT ju inimlikuks eksimist, hilinemist, mitme partneriga hooramist ja muud seesugust.
Aga juba tol ajal häiris mind koletul kombel sõnade väänatud kasutus. Tänapäeval kasutatakse jõuliselt vääralt sõnu asotsiaal, pedofiil ja homoseksuaal. Need on sõnad, mis viimaste aastate jooksul on mind teravalt häirinud. Ilmselt just seetõttu, et igapäevauudistes ja kõmupressis need üha sagedamini esinevad.
Kui viimase sõna puhul on oodata üht IS-i (mis pole siiski veel direktiiv, vaid "standard"), siis kaht esimest olen siin korduvalt vaaginud.
Võtame sõna asotsiaal otsetõlkes. Sotsiaal(ne) tähendab "ühiskondlik, ühiskonna-" ning eesliide a seal ees aga eitust. Mina oleksin selle määrangu kohaselt täiesti asotsiaalne, kuna ma oman äärmiselt pisikest suhtlusringi ega otsi paaniliselt uusi tutvusi. Ja kui tööalaselt või muul moel ka tutvun uute inimestega, siis ei kipu ma nendega pidevalt läbi käima, teeõhtuid nautima, kuuldusi arutama jms. Ma olen mittesotsialiseeruv, mitte meeleldi kommunikeeruv persoon. Teisalt, need, keda prügikastide juures tegutsemas näeme ning kellel eluasetki pole, on tihtipeale vägagi seltsivad tegelased. Ometi kiputakse meil neid asotsiaalideks nimetama. Miks?
Kui me võtame käsile sõna pedofiil, siis tähendab pedo(s) last ning sõna teine pool lembust. Selle sõna otsetõlge peaks tähendama lastelembust. Ja lapselembe olen ma kohe päris kindlasti. Õigekeelsuse sõnaraamat on paraku aga sellele sõnale hoopis näotu seletuse andnud: pedo.fiilia — seksuaalperverssus: sugutung lapse vastu. Vot sellele definitsioonile ma ei allu.
Analoogselt kasutatakse meil paljusid teisigi sõnu ja väljendeid kaunis vales tähenduses, näiteks vahetund, kuu, saade on eetris, joome terviseks, õnne sünnipäevaks jne. Selliste idioomide kohta võiks koostada vist vähemasti brošüüri.
Postita kommentaar