teisipäev, 28. juuni 2011

Traktaat Rihost (3)

Honore de Balzac
Siis ta rääkis veel tükk aega sellest, kuidas ta vist geenius on ja kuidas ta peaaegu kõike võib, oskab, suudab. Siis tuli õnneks buss. Ega ma palju kauem poleks vist suutnudki seesugust kelkimist välja kannatada, ehkki võib jääda mulje, et ta hoopis mõnitas mind. Ma olen kaunis veendunud, et ta mõtles kõike seda tõsiselt. Ja selle kinnituseks luban ma peatseid uudiseid, kas ta on oma romaaniga algust teinud. Kui ta muidugi midagi muud välja ei mõtle. Näiteks tekkis mul praegu idee saata talle kiri rea küsimustega, mis oleksid umbes järgnevad.

Kellele see romaan on mõeldud, kui suure huviga seda loetakse, kas sa ise loeksid mõne teise kirjutatud samasugust teost jne. Aga võib-olla küsin seda suuliselt...

Kahjuks on Riho niivürd oma tobedate kinnisideede küüsis, et teda on peaaegu võmatu nendest lahti kiskuda. Ja põhiline on see, et ta on tollest piigast tõepoolest mõneti sisse võetud. Ta armastab üle kõige iseennast ega suuda harjuda sellega, et tal ei lähe korda "alustatud asja lõpule viia", s.o. Pillet enesele saada. Sest peale kuldsete käte on tal omaenese jutu järgi veel ka kuldne omadus — ta ei jätvat ainustki alustatud asja pooleli. Arvatavasti kõik sellest tulenebki.

Tegelikult ei saa eirata fakti, et Riho arengus on toimunud mõningaid märgatavaid kõrvalekaldeid. Kuid noormees ei tule ise selle peale ning seda talle öelda pole vähimatki mõtet, kuna ta seda nagunii ei usuks. Pealegi pole ma talle sedavõrd suur autoriteet, et minu ütlemised midagi oluliselt muudaksid. Aga usaldab ta tõesti. Usun, et kõige kavalam on talle anda mingeid soovitusi analoogiliselt tollele raamatu kirjutamise soovitusele. Umbes et annan idee, tema aga tuleb «ise» selle peale. Siis mina kiidan heaks ja õhutan takka ning tema tegutseb.

Üht ma juba proovisin — soovitasin minna Pille poole siis, kui ka tolle õde Ülle kodus on. Eks näeb, kas see idee jäi tema alateadvusse kui spontaanne mõte. See paistab järgmisel korral. Kui mul oleks vaid pisut rohkem aega! Aega, et saaksin täielikult asjasse pühenduda. Praegune olukord pole aga midagi muud kui vigade tegemine, nende «parandamine» uute vigade tegemise hinnaga jne.

Näiteks läks Riho kord oma uue bioloogia- ja sõjalise õpetaja jutule, paludes temal Pillet jälgida ning vaatlustulemustest teda informeerida. Asi jõudis ka Pille kõrvu. Nüüd parandab Riho enda arvates vigu: 19. novembril oli ta kavatsenud Agu reeturiks tituleerida, kuid nende vestlus piirdus vaid lühikese mõttevahetusega, milles noor õpetaja (minust vaid aasta vanem) soovitas tal olla rohkem enesekriitiline, otsida eneses rohkem vigu, mitte korrata vanu.

«Peab lihtsalt analüüsima end, kuidas sa temaga olid ja käitusid,» oli Agu rääkinud. Riho päevikut lugedes kriipsutasin ma Agu need soovitused alla. Ma olen talle sedasama korduvalt soovitanud, ent näib, et tulutult. Ehkki nii mõneski kohas võib päevikust lugeda — «Ma võtan kõik Illari ettepanekud omaks, kõik 11.» Muuseas pole Pillel mitte vähemad sidemed õpetaja Aguga. Nii et igavene tohuvapohu!

Riho päevikust võib lugeda otse vastupidist tema suulisele jutule. Mulle rääkis ta, et soovib vaid sõpra ja seltsimeest, keda võiks usaldada jne, kuid tegelikkuses kasutav ta iga võimalust, et tütarlast suudelda, et tema nööpe lahti teha ja «rindu muljuda». Kusjuures iga kord kommenteerib ta, et tüdruk nautis seda. Ka siis, kui tüdruk tegelikult ütles «Aitab!» või «vara veel...»

Kas see pole tüüpiline iseendale valetamine? Ja siis kirjutab samas ise veel päevikusse, et «maailitud lilledel lõhna ei ole, sunnitud armastus südamel kole.»

Lugesin tema päevikut ja vihastunsin. Kirjutasin tema päevikusse omalt poolt mitu lehekülge sellest, milliseid mõtteid ta minus esile kutsub...

5. detsembril 1983

Traktaat Rihost (2)


Pärast proovi ja koosolekut leidsin ukse tagant Riho. Ta oli käinud kinos. Filmist leidnud enesele idee — abielu ei saavat olla kunagi harmooniline, kui mõlemad partnerid omavad täpselt ühtesid ja samu arusaamu elust — siis ei tulevat iialgi võimalust vaidlemiseks, arutlemiseks.

Ma olin üpris veendunud, et ta kasutab seda ideed esimesel võimalusel Pillele ütlemiseks. Mulle kohati näib, et poisil enesel pole üldse originaalideid. Ainult tal on kehv mälu meeles pidamaks, kust tal need ideed tulevad. Seepärat plagieeribki ta paljusid (elu) ja serveerib ideed enda omade pähe (mängib enesega). Näiteks järgneski pikk jutt sellest, kuidas ta tuli mõttele raamat kirjutada. Ma proovin anda siinkohal meie dialoogi, nii paljukese kui mäletan.

«Tead, ma mõtlesin, et peaks ikka raamatu kirjutama.»

«Muidugi kirjuta!»

«Aga siis ma ei saaks üldse õppida. Ma siis kirjutaksin päevad ja ööd...»

«Aga milles on siis asi? See-eest saad pärast raamatu valmimist korralikult õppida.»

«Jah, selle tüki ma vist ära teengi. Mul on kuldsed käed.»

«Seda ma olen juba kuulnud.»

«Kust kohast?»

«Linna peal räägitakse... Ennast kiitmast ma ei väsi?»

«See ei ole kiitus, see on fakti konstanteerimine.»

«Noh, eks kirjuta siis see raamat.»

«Oi, see saab vast maru nali olema. Ainult et ma ei tea, kas see peaks olema ühe- või mitmeosaline ja kas ma peaks ta avaldama eraldi raamatuna või Loomingu Raamatukogus?»

«Ma arvasin, et enne kirjutatakse valmis ja siis hakatakse alles kirjastamise peale mõtlema...»

«Ma vaatasin, et minust võiks saada kes tahes. Isegi luuletaja. Ma ju ütlen, et mul on kuldsed käed... Ja raamat tuleb vägev! Midagi Balzac'i sarnast... Ehkki ma ei ole seda Balzac'it lugenud...»

Siia vahele kõlas minu naerusoolo, mis kõlas vastu inimtühjas kesklinnas.

«Mis sa naerad?»

«Ei olegi lugenud! Aga ega see polegi tähtis. Nii et oled peaaegu geenius?»

«Mine sa tea, äkki ma olen tõepoolest selle koha pealt geenius. Mõtle, kirjutaks kümmekod luuletust "Noorusele". Ma tahaks näha, mis näo mu klass siis teeb. Muidugi avaldan ma need alles järgmisel aastal.»

«Aga kuidas siis tolle raamatuga jääb?»

«Raamat tuleb ka. Jah, kindlasti. Sa mõtle! Äkki olen ma tõesti geenius! Kas sa kujutad ette, et kõnnid koos tulevase esikirjanikuga, maailma klassikuga, kelle esikteost kahe aasta pärast kõigis maailma keeltes trükitakse ja mida kõik huviga loevad! Siis ma satun Kirjanike Liitu! Ai, see saab vast pull olema. Pille emaga ühes liidus! Kujutad ette? Siis Pille ema räägib Pillele, et Riho astus ka nende liitu ja avaldas menuka raamatu ja siis Pille loeb ja saab infarkti, sest see raamat on kirjutatud temast.»

«Ma ei usu, et kahe aastaga...»

«Sul ei ole lihtsalt fantaasiat! Miks mitte? Ma võin kahe nädalaga selle raamatu valmis kirjutada!»

«Eks kirjuta siis!»

«Aga siis ma pean koolist puuduma. Sul on muidugi vabad käed, aga mina pean koolis käima...»

«Kui sa tõepoolest kahe nädalaga raamatu valmis kirjutad, siis ei loe see puudumine küll midagi. Pärast seda lähed kasvõi Staadioni tänavale ja küsid enesele vabastuse. Ma ei usu, et nad ei kirjuta. Seletad neile ilusasti ära, et kirjutasid selle aja raamatut ja nüüd tunned end väga suurepäraselt...»

«Staadioni tänavale?»

«Ükskõik. Võid ka gastroeneroloogi jutule minna, kui sul on tuttav...»

«Mul on polikliiniku peaarst tuttav. Temalt kavatsem ma ka välja uurida, mis haigusega Pille arsti juures käib. Ta ütles, et käib juba ammu arsti juures... Selle väljaselgitamiseks läheb mul kõige rohkem kaks päeva.»

«Noh, näed, siis jääb sul kirjutamiseks vaid 12 päeva! Ja ma ei usu, et meie tingimustes võidakse kahe aastaga asi avaldada...»

«Küll nad avaldavad. Ja Pille haigus on alles lõpus, nii et enne võin ma algust kirjutada...»

«Mina alustan oma raamatut küll vist lõpust...»

«Sina ei pea seda raamatut enam lugemagi. Või teed omapoolsed täiendused...»


Järgneb...

Traktaat Rihost

Pildil pole Riho. See on illustratsioon
Ta tuli minu juurde hetk enne seda, kui ma kooriproovi pidin minema. Olin just sättimas. Jutt oli vana ja kulunud. Kõigepealt andis ta mulle paar kirja ja palus nende põhjal kirjade kirjutajaid iseloomustada. Kuid mitte kohe. Siis oli ta kaasa toonud oma päeviku. Ta nimetas seda jonnakalt ja teatava uhkusega just nimelt päevikuks ning parandas mind alati, kui ma juhtusin ütlema "vihik" või "kaustik".

Meie eelmisel kohtumisel palusin ma tal hoolega päevikut täita, kuid mitte nii, et ta kirjutaks minule, vaid selliselt, et toob seal välja kõik oma mõtted ja emotsioonid. Kui emnotsioone üldse saabki kirja panna. Muidugi saatis ta mind peahooneni, kus mul proov toimub. Teell jõudis ta mulle palju jutustada.

Kõigepealt see, et ta ei suuda õppida ja mõtleb ainult Pillele. Et koolis ei saavat ta Pillega kohtumist täielikult vältida ning igal kohtumisel näib tüdruk kuidagio väga masendunud olevat. Ilmselt muidugi tema pärast. Just see häiribki mind selle noormehe juures kõige enam — iga vähimagi sündmuse oskab ta iseendaga seostada.

Näiteks ütles ta ükskord, et Pille sõbranna Heli olevat temasse vist armunud, kuna naeratanud talle kuidagi isemoodi. Siir rääkis ta veel oma kavatsustest, mida "suhete klaarimisel" rakendada. Ta oli käinud Pille õe juures. Viimane oli öelnud, et Pille kardab kõige rohkem usaldamatust.

Ma ei osanud Rihole paugupealt midagi tarka vastata. Ütlesin, et ma ei saagi talle midagi soovitada, kuivõrd sel ei ole mõtet. Riho küll usaldav mind, vist isegi rohkem kui ükski teine inimene seni, kuid ta ei pea minust ja minu soovitustest põrmugi lugu. Ja mis mõttega ma siis koostan talle kõikvõimalikke "tegevusprogrammisid" ja "käitumisjuhiseid", kui ta teeb ise täpselt vastupidi või kolmandat moodi.

Küsisin temalt — mis funktsioon mul tema juures tema meelest on. Vastas, et sõbra ja pihiisa funktsioon, et selle inimese funktsioon, kellelt oleks võimalik nõu küsida. Ma ei mäleta täpselt, mismoodi meie jutt edasi veeres, igatahes jõudis see lõpuks sinnamaale, et ma soovitasin tal kogu oma mängimine paberile panna ja raamat kirjutada. Ütlesin seda enda arvates üsna pilkaval toonil.

järgneb...

Tuhnimisest


Kui mõned pakid paberit ikka 30 aastat kuskil hunnikutes vedelevad, olgu siis kastides või mappide vahel, võib aeg-ajalt nostalgilisi leide tulla. Eriti siis, kui minusugune võtab kätte ja hakkab kraamima. Noh, vabatahtlikult ei kraaminukski, aga elamine kippus kitsaks jääma...

Igatahes plaanin nüüd aeg-ajalt mõnev vahvamad leiud avaldada, kasutades ühtlasi juhust, et on puhkus.