Küllap kolab kusagil ringi, lohutate end. Ometi kutsute välja politseiauto ja annate käsu pargi läbiotsimiseks. Kui kabinetti tagasi jõuate, pole direktorit ikka veel. Möödunud on nelikümmend minutit. Ootate veel viisteist.
Vahepeal jõuab kohale politseiauto ja alustatakse otsingut. Pimeneb. Muuseum suletakse. Viimasel ajal on külastajaid õige kasinalt. Küsite piletimüüjalt, kas see pole direktorit möödumas näinud. Ei ole. Siis asjade valvurilt. Ka tema pole. Saate teada, et lossil on veel kaks väljapääsu, kuid neid ei kastutatvat ja need olevat suletud.
Tormate direktori kabinetti tagasi ning võtate ühendust politseimasinaga. Teie kutsel ilmub pikk kõhn erariietes mees, kes end leitnandina esitleb. Annate talle korralduse poisi otsimise ajutiselt katkestada, et park kiiresti ümber piirta ja ning kõik linnasolevad jõud välja kutsuda. Ise lähete koos Oldega varuväljapääse uurima ning mõtlete, et kui direktor kohe lossist lahkus, võib ta olla juba linnast väljas. Samas on aga ka selge — kui Schulz pääses, võib ta suurte lollustega hakkama saada, pehmelt öeldes.
Mõlemad uksed on tõepoolest niimoodi suletud, et sealt on võimatu välja pääseda. Piletimüüja aga vannub, et direktor ei olnud väljunud. Otsitkse läbi kõik ruumid. Isegi suuremad esemed. Kuid mees oleks justkui maa alla vajunud. Maa alla! Muidugi! Ja teile meenub kelder. Palute personalil mitte lahkuda.
— Kust siit saab keldrisse? Seal pole veel käidud... pöördute restauraatori poole.
— Kelder on alati suletud olnud, härra politseinik. Seal hoitakse eriti hinnalisi väärtesemeid, nagu ütleb direktor. Ja arvatavasti pole peale tema kellelgi võtit...
— Kas tõesti ainult üks uks ja üks võti? See pole ju loogiline — nii suur loss ja ainult kolm väljapääsu ja ainult üks käik keldrisse?
— Ülejäänud on juba ammu kinni müüritud...
— Kus see uks on?
— Mis on juhtunud? tormab kohale Hafman.
— Epideemiaoht, mis muud — Schulz lasi jalga!, vastate teie. Annate Hafmanile märku, et teil pole praegu aega selgitamiseks.
Restaurator juhatab kätte keldrisse viiva ukse. See asub üpriski direktori kabineti lähedal. Meeletult suur ja kompaktne uks on vististi tervenisti vasest valatud. Seespool lukuaugus paistab olema võti. On ilmselge, et niisama lihtsalt seda ust lahti ei saa ja koputamise peale ei avata.
— Mida teha? ... Sinna peab sisse saama. Ma võin pea anda, et ta on seal, olete endas kindel, sest enne nägite direktorit just selles suunas liikumas, nagu meenub.
— Siin ei aita küll muud, kui tuleb sein maha lammutada, arvab Hafman.
— Kas te ka teate, et see on ligi meetripaksune?, protesteerib restauraator.
— Olgu või viiene! Uksest oleks teil ju ometi rohkem kahju, Ralf, kutsu erimeeskond...
— ...või sõjavägi?
5 kommentaari:
Vaat' kus kuri pesitseb! Illustratsiooniks olev uks mõjub päris usutavalt, kui välja arvata kiri: Welcome. :P
Tõesti, ma ei viitsinud hilisel õhtutunnil selle pildi kallal vaeva näha, kuid kärpisin nüüdseks pisut seda terase lugeja tähelepaneku peale.
Kui suure ukse hinged asuvad väljaspool, siis pole vajagi muud kui hinged puruks lüüa ja uks maha tõsta :P Aga las tohmanid kutsuvad sõjavägesid ja löögirühmasid. Veelgi enam. Kui võti on lukuaugus nähtav, siis on luku avamine käkitegu. Seda võib õpetada 14-aastane Kalle Blonkvist :D
Ma küll ei saa aru, kust võtb Kass fakti, et uksehinged asusid väljaspool?
Blomkvistist oleks kindlasti palju abi olnud. Kuid mina isiklikult kujutan küll ette lukuauku, mida isegi Kalle hammas poleks suutnud võtta.
Kass eeldas fakti, samas ei pidanud seda ainsaks võimaluseks. Vanade losside uste loogika oli pigem sedasi, et väljast tulija ei saaks ust sisse suruda ka mistahes palgi või muu abivahendiga.
Kallel aga oli palju kavalusi uste avamiseks ilma hammasteta. Olen edukalt järele proovinud :P
Postita kommentaar