Härra Schulz (XII)

— Aga mis siis, kui see tolvan meid kõiki ikkagi ninapidi veab? karjub Hafman, kui olete lindi juba oma kolmandat korda läbi kuulanud.

Püüate naljaga Hafmanit rahustada, kuid ajate sellega teda veelgi vihasemaks. Õnneks heliseb telefon. Et kolleege mitte häirida, vajutate nupule "intiim" ja vestlete läbi klappide:
— Halloo, Schulz kuuleb... Mis? ... Mis tähendab — naljatan? ... Ah soo, et Schulz helistas? Olete see teie, seersant? ... Või nii. Jah, mina olen major Halme.... Anda Remsonile? Palun...

Annate klapid Remsonile. Helistas tema kolleeg anatoomikumist. See, kes koos Hafmaniga oli siia tulnud.

— Olde ütles, et Schulz olevat sinna helistanud ja küsinud, kas nende juurde lahkamisele pole toodud Hemingway'd või Hamletit ning kui on, siis kas nad on sugulased, ütleb Remson, kui on ühenduse katkestanud.

— Nüüd jääb tõesti vaid selgitada, kas Schulz on tõepoolest hull või siis hirmus kaval aferist.

— Mina kaldun esimest arvama, ütleb Hafman.

— Tjah, aga kuidas te mõtlete seda kindlaks teha, küsite teie.

— Arvan, et pean pisut mõtlema...

— Ütelge, kas see hüpnootiline šokk on ka reaalselt võimalik? usutlete doktorit.

— Kui, siis tahab see asi igatahes kontrollimist ja uurimist. Hüpnoos põhineb teatavasti monotoonilisel sõnalisel menetlusel. Siin aga... võib äärmisel juhul olla midagi seost... telepaatiaga.

— Aga kui püüda Schulzi ennast hüpnotiseerida? pakub Hafman.

— Kaalusin sedagi võimalust. Peab veel mõtlema... Igatahes teen ma ettepaneku need mehed arreteerida.

— Nüüd pole see enam nii lihtne. Me ju nõustusime nendega praktiliselt koos töötama ja see tähendaks... noh, et nad võivad meid "kahjutuks" teha, arvate teie.

— Aga iga hetk võivad nad kümmekond inimest teise ilma saata! Nad tuleks tingimata isoleerida. Eriti see hullumeelne Schulz. Ju nad on kõik sellised, ei jää Hafman rahule.

— Hea küll, riskime... Halme, teie tooge sealt muuseumist see Schulz ja too "näitleja". Ülejäänu jätke minu hoolde.

— Mida te teha kavatsete? Te ei taipa Remsoni plaani.

— Sõidan koos haigetega pealinna. Nende muuseumimeeste kaudu saame tõenäoselt ka ülejäänud kätte. Praktiliselt on nad siis arreteeritud. Neile ütleme, et soovime nende tööd kas automatiseerida või... uurime nende võimeid teaduslikult. Sest vastasel korral ei saaks me ju inimestele selgitda nende puhastustöö hädavajalikkust ja nii edasi..., seletab doktor.

— Miks te arvate, et need roimarid end õnge lasevad võtta ja teie ideega nõustuvad?

— Rahunege, Hafman. Ma tean, et see on väga riskantne ettevõtmine, kuid mulle näib, et te pole suuteline ka paremat ideed välja mõtlema... Ainult ärge solvuge.

Teie meelest on doktori plaan hiilgav: Loomulikult! Ja kui nad ei nõustu, peame keelama nendel tegutsemise, sest me...

— Või sa neid keelad, toriseb Hafman.

— ...ja kui nad vastu hakkavad, saadame nad oma ohvritele järgi. Minu meelest ei jää siin muud võimalust.