Härra Schulz (XXV)

— Kas midagi põleb?

— Me lasime selle pesa õhku...

— Kuidas? Kelle korraldusel? Kus Hafman on? Ja kas Ulivo jõudis üldse midagi välja selgitada?...

— Nad jäid sinna...

— Mi-is? Te... tapsite nad? Kas te ka teate, mis...

— Rahunege, major! See oli paratamatus... püüab Olde teid rahustada.

— Mis pagana paratamatus? Kuidas te... ...

Meestel läheb tükk aega, et teid rahunema sundida.

— Seletage siis ometi lähemalt, ütlete olukorraga lõpuks leppides.

Olde seletab ja teie kuulate. Selgub, et õhkamine oli tõepoolest paratamatu. Erigrupp oli loobunud energiaallika otsingutest ja paigaldanud ajal, mil mehed pulte ja seadmeid uurisid ning roboteid sisse-välja lülitasid, keldri ruumidesse miine. Alla olevat antud prožektorid ja tankitõrje granaadid, Maailmasõja vana mudeli järgi. Paigaldati side. Ja siis olevat Hafman andnud korralduse kõik robotid välja lülitada, sest märgati, et ekraanid ei kustu enam täielikult — robotid olid hakanud olukorra sunnil hetkeliselt ja portsjonite kaupa antavat energiat talletama. Prožektorid ja side töötasid laitmatult. Seintest väljusid robotid, nagu Hafman oli kommenteerinud. Kui need hakkasid oma hävitustööga peale, avati nende pihta tuli. Sel hetkel olevat läbi telefoni kostnud kaks lasku. Ilmselt said robotid niivõrd kahjustatud, et kaotasid töövõime. Olevat olnud kuulda, kuidas Hafman arutles, et võib olla oleks etem olnud kohe terve see raal õhku lasta ja uurimised ning kogu see jant maha matta. Siis olevat pika aja jooksul prožektorivalgel raale ja juhtimispulte uuritud, kuni keegi oli avastanud, et nad on vangis. Puudus igasugune võimalus välja pääseda, olevat maapealseid informeeritud. Olde olevat küll küll Hafmanit rahustanud ja öelnud, et varsti saavad nad välja, kuni viimane oli vastanud, et ei tahagi välja saada — tal olevat sealgi hea olla. Korduvalt oli Hafman rõhutanud, et kuuleb muusikat ning et hea värske õhk soodustab luuletamist.

— Luuletamist?, ei usu te oma kõrvu.

— Just nii ta ütles. Kahjuks puudus mul võimalus neid sõnu salvestada, õigustab end Olde.

— Aga kas ta Ulivo tulemustest ei rääkinud midagi või rääkis elektroonik ise?

— Ei, tööst ei tahtnud nad enam kuuldagi!

— Mida see peab tähendama?

— See tähendab, et nad olid eufoorilises seisundis.

— Kuidas...

— Ja-jaa — eufoorias! Umbes poole tunni pärast ei olnud kuulda ainsatki meie meeste häält, ainult see totter raal lasi lindilt seda direktori "me võitleme inimkonna tuleviku nimel"...

— Miks nad siis enam ei vastanud? ei saa te ikka veel aru.

— Nad olid surnud... Proovisin mitmete kavalustega... Rääkisin nagu hulludele, kuid...

— Aga kas side ei võinud olla katkenud?

— Kuid direktori häält kuulsin ma selgesti!

— Aga äkki oli side ühepoolne...

— Kuulge, major. Pole mõtet... Kõige tõenäosem on, et mehed said kas süsihappegaasi või... hapnikumürgituse.

— Hapniku?...

— Just-just! Ka hüpoksia tingimustes võivad inimesed luuletada ja elust mõnu tunda. Inimese enesetunne on väga hea, kuni... surmani.

— Olen sellel alal võhik... Aga kas siis selle pärast oli vaja...

— Ega see pole veel kõik. Peamine oli see, et robotid lülitusid arvatavasti automaatselt tööle... või on neid, see tähendab — oli neid rohkem.

— Ja siis nad...

— Arvasite ära — paar meest läksid alla, et väljastpoolt abistada, kui võimalik... Aga uksed olid kapitaalselt suletud. Nii nad teatasid telefoni teel. Aga kui nad uutele pärimistele enam ei vastanud, võis arvata, et... Ja siis tulidki kaks robotit läbi muuseumi ruumide ning hävitasid enda teele jäävaid elusolendeid. Ma muidugi liialdan pisut, aga kuidas siis teisiti seda nimetada, kui tapetakse kaks naist, kaks vana naist, kes polnud ju milleski süüdi... Kui me sellest teada saime, ei jäänud muud üle, kui majast väljuda ja...

— Teate... Ma ei saa enam millestki aru... Tegelikult on teil kõik enam kui selge. Tähendab, elektroonika ei lasknud end ninapidi vedada. Ja nüüd on kõik lõppenud. Õudusega mõtlete, mis oleks võinud juhtuda, kui mehed poleks tulnud selle peale, et koobas mineerida. Lossiaiast on ligi pool vastu taevast lennanud. Kõikjalt võib leida, kui terane olla, kõiksugu juhtmeid, poolikesi, dioode ja igasuguseid kuulikesi, mis pole meie riigi toode...

— Teate, ma kartsin hirmsasti, et loss õhku lendab, ütleb restauraator.