Aga juba hulk aega tagasi oli meil juttu sellest, et nõukaaegne 18-aastane nooruk omas samuti teatavaid elustandardeid, ehkki see võib ehk veidi hämmastavgi näida. Vaevalt, et neid noori kuigi palju on, kes oleksid enda aega sisustanud oma mõtete paberile toksimisega. Kuid siin avaldatud mõtteterade (isiklike standardite) avaldajal oli olemas kirjutusmasin, mis muide tol ajal oli üpris haruldane ese eraisiku valduses, range riikliku kontrolli all ja puha. Siit siis ka selline omanäoline võimalus. Võtsingi raamaturiiulilt alla paarisentimeetrise tolmukorra alla mattunud kohvri.
Kohvris olid arhiivmaterjalid, nn erakogu - peamiselt ammune kirjavahetus erinevate huvitavate isikutega. Kuid muuhulgas ka mapp, millele kleebitud ajaleheväljalõige MÄNG ON ELU ISE, ilmselt ajalehest "Edasi".
Mapp sisaldab suurt pakki pabereid, mida nüüd, tagant järgi, on üsnagi huvitav ja muigamapanev lugeda. Miks mitte siis seda materjali teiste huvilistegagi jagada?
Ma pole enam kaugeltki nii noor, et kõiki maailma asju teada, mistõttu ei taha öelda, et kõik toona kirja pandu kogu elu muutumatu standardina säilinud oleks. Üsna humoorikalt saab suhtuda mõnessegi näitesse, millised ma plaanin muutumatul kujul siia aegade jooksul ümber tippida. Vaevalt et need kellelegi teisele peale psühholoogide või isiksuse arengu-uurijate huvi pakuvad. Kuid vahva siiski, kas pole?
3 kommentaari:
Just! Lase aga tulla, küll siis meie siin loeme, muigame, imestame, kiidame, täpsustame, norime jne. Aga kõige õpetlikum ja huvitavam saab asi olema küllap Su enda jaoks... Ehk leiad oma kollanokselt minalt koguni midagi õppimisväärset? :)
Olin paar aastat vanem, kui hankisin endale kohverkirjutusmasina. See mul praegugi alles. Pägalikud oma parimas pahandusetegemise eas tegid seal peal aga pisut tantsu ja murdsid mõned tähed :(
Mu viimane kirjutusmasin on mul ka praeguseni alles. Kokku oli mul neid vist suisa neli.
Postita kommentaar