— Niisiis, sina võtad Schulzi ja mina püüan tolle näitlejaga jutule saada. Arvan, et peaksime nad restorani õhtustama kutsuma...
— Need on pisiasjad, Ralf. Mõtle parem midagi targemat. Näiteks mis siis teha, kui nad on täiesti hullumeelsed ning, oletame, et ei löö meid maha, aga jätkavad ometi tööst vabal ajal tapmist?
— On ilmselge, et nad normaalsed ei ole. Aga pigem on nad tõesti mingid uhvonaudid kui lihtsalt hullud. Peame välja selgitama, kui palju neid on... ja hiljem...
Hafman helistab kuhugi.
— Halloo! Siin ajakirjanik Taubel. Olge kena ja kutsuge härra Remson... Ja hetke pärast näib ta olevat ühenduse saanud: Härra Remson? Tere... Jah, sõidan koos Schulziga "Opheliasse" sööma... Oleme tagasi umbes neljakümne minuti pärast. Olge tunni aja pärast hotellis... Oleme rääkinud...
Magistraalil on liiklus tihe. Teeotsal, mis sellesse neetud linna viib, märkate suurt plakatit: "EPIDEEMIAOHT!" Linnas on inimesed ärevad. Kui keegi tahtiski kuskile sõita, tal seda ei lubatud. Juhuks, kui tegu tõepoolest epideemiaga peaks olema.
Peatate masina kõrtsi ees. Kõrtsis on paar lauda vabad. Kusagilt ei kuule lõbusat jutuvada ega naeru. Kuulatate. Muidugi on põhjuseks just see teema — enamus inimesi vestleb summutatud toonil "epideemiast". Hafman tellib värske ajalehe, mis hetke pärast ka tuuakse.
— Seda ma arvasin! Siin on ju kolm lehekülge sellele "epideemiale" pühendatud... Kui andekas! Kolm politseigruppi otsivad "epideemiakollet", linn olevat täiesti isoleeritud ja teistel ei maksvat midagi karta. Siis on siin veel kaastunne ja kuue julge turisti nimed, kes õnnetul kombel olevat hotelli jäänud ning keda linnast enam välja ei lasta... Muuseasi, ka ajakirjanik Taubeli nimi!
Viiekümne minuti pärast oletegi tagasi võõrastemajas. Helistate Remsoni numbril ja kutsute ta oma tuppa. Ta oli juba jõudnud.
— Varem pole mul sellise asjaga küll kokkupuutumisi olnud, aga ma püüan olla oma võimete kõrgusel, lausub Remson pärast seda, kui on Hafmani ettepanekuga tutvunud.
— Meie jääme teiega seniks minu tuppa, kuni Halme Schulziga siia tuleb. Siis tuleme juhuslikult külla. Ja teie võitegi psühhiaatrina esineda. Mina olen ajakirjanik Taubel, Halmet ta aga juba teab.
— Aga mis siis, kui neil neetud olevustel on telepaatilised võimed? Äkki nad loevad sinu mõtteid nagu raamatut? kahtlete teie.
— Selle me selgitame ju kohe välja, sest meid huvitab kõik seesugune, lohutab teid Hafman.
Heliseb telefon ja Jan ütleb, et Schulz on teie juurde teel ning on kohe jõudmas. Teised jäävad seda kuuldes tummaks. Hetke pärast piniseb uksesignaal.
3 kommentaari:
Süžee loogilisus kipub jätkuvalt lonkama. Märgiksin, et "näitleja" kohtamine ei tundu eriti tõenäoline, kuna toda persooni ei ole ju seni suudetud leida mastaapsetele otsingutele vaatamata. Arvestades asjaolu, et muuseumis töötav isand ei tundu end üldse varjavat, jääb samas õige arusaamatuks, miks pole püütud teda jätkuvalt arreteerida. Reaalne politsei ei harrasta ka üldjuhul uhvode teemal fantaseerimist, kui karm keiss pooleli. Aga mis ma targutan, eks autori elutargem versioon saab sellest suurepäraselt aru isegi. :)
Mida rohkem jutusse süveneda, seda enam tekib lugejal tunne, et peategelaste elu sisu ongi sõita luksusautoga ja süüa restoranides. Nagu muuseas tegeletakse ka millegi huvitavaga. Kriminaalse sisu uimasus hakkab tõesti koppa ette viskama. Kaabakaid võiks vähemalt jälitada :P
Äärmiselt vastutustundetud sala-agendid tõesti - nagu elunautimisele andunud pensionil Bondid, kes möödaminnes ka huvitavatel sündmustel pilku peal hoiavad. Ehkki siiani puudub armulugu. Samas, tore on lugeda ikka, kui võttagi sündmuspaika naljaka võõrplaneedina, kus kehtivad isemoodi mängureeglid. :)
Postita kommentaar