Härra Schulz (XIV)

Kõik küsitletud kinnitasid nagu ühest suust, et direktor on viimasel ajal tugevasti muutunud. Nad pidasid seda tema naise süüks, kes ta maha olevat jätnud. Kui küsisite teiste arreteeritute kohta, arvati, et nende muutus on tulenev direktori uudsest suhtumisest alluvatesse.

Saate teada, et direktor oli olnud nädal aega kadunud. Jäljed viisid aga tulemuseni, et Schulz pidi selle aja lossis viibima. Töögraafikus on ka ülejäänud nelja mehe nime järel mingid soperdised. Direktorist olid nad puudunud küll pisut vähem — viis päeva. Ta ise polevat lubanud temale nendest "tühistest vahelejätmistest" rääkima tulla. Need pidid olema inimkonna huvides või midagi seesugust.

Töötajad ei pidanud direktorit segaseks — arvati, et ta naljatab seoses enda puudumisega. Niisiis saab teile selgeks, et need mehed on mingi jõugu moodustanud, mille juhiks on tõenäoselt Erik Schulz.

Hafman, kes paari päeva jooksul küsitles arrateeritute lähedasi tuttavaid ja sugulasi, sai analoogilised tulemused. Selle päeva õhtul saate psühhiaatrialaborist kirja, mille sisu teid rabab.

Täiesti salajane. Ametlikuks kasutamiseks major Halmele. Aruanne senistest uuringutulemustest.

Kõikidel patsientidel täheldati kas osalist või täielikku mälukaotust varasemast kui poolteist kuud. Ise ei osanud nad selle kohta mingit mõistlikku seletust. Hüpnoosile ei allu! Jõudsime kokkuleppele, et direktor viib läbi rea eksperimente erinevate koduloomadega. Need muutusid vaid rahutuks, kuid ei surnud. Üks pensionär nõustus suure tasu eest katsealuseks olema. Tema kallal oma võimeid proovides saavutas direktor vaid selle, et mees hakkas pool tundi pärast seanssi krampides visklema, kuid õnneks ei surnud. Nagu Olde väitis, on surma võimalik ära hoida, kui üldšoki algmomendil jaole jõuda ning alustada kunstlikku hingamist ja südame massaaži. Direktor jäi pärast seanssi väga läbi ja nõudis tungivalt, et ta kodulinna viidaks, ja veel parem, kui lossi, rõhutas ta pidevalt. Kui see kiri juba täna meie töötajatega Teie kätte jõuab, siis toome homme Schulzi, kui olete selleks vastava loa andnud.

Katsealuse kirjelduse järgi tundis ta seansi ajal, mis kestis 45 sekundit!, paanilist hirmu, kuid samas polevat julgenudend liigutada. Poole tunni pärast tundis ta, kuidas süda hakkas kiiremini kloppima, hingamine kiirenes ning kasvas koletu hirm. (Täpsemalt öeldes oli see 26 minuti möödudes). "Kõik kiskus sees kokku," ütles katsealune. Ja lõpuks tundus talle, et kas mingi "sein või rong või koletu suur ja raske asi" tormab talle kallale. Sel hetkel hakkas ta hirmunult krampides visklema. Hingata, veel vähem karjuda, ta enam ei saanud. "Süda oleks justkui täis puhutud ja iga hetk lõhkemas." (Seletus on muideks lindile jäädvustatud). Ja siis ta kaotas teadvuse.

Kui palusime aednikul öövahi peal proovida, ei tulnud see oma ülesandega toime, öeldes, et saab koheselt tugeva vastulöögi ning võib ise surma saada.

Loogilised testid täideti suurepäraselt. Kui aga palusime neil kirjeldada oma ema või lapsepõlve, ei tulnud sellega ükski toime. Praegu ei oska me veel sellele kõigele seletust anda. Jätkame uuringuid.
Doktor N. Remson

Loete kirja veelkord kiiruga läbi, seejärel vajutate telefoninupule ja palute end Remsoniga ühendada. Koloneli kabinetis on moodne telefon — tarvitseb vaid öelda number või isiklikud andmed, kellega kontakti soovite, ja muu on automaatide töö. Vajalik inimene leitakse üles tööl, kodus, saunas, autos või ükskõik kus mujal, kui seal on vaid telefon ning kui selle valdaja on enda sealolekust telefoni informeerinud. Remson oli laboris.

— Remson kuuleb.

— Siin Halme. Tooge Schulz kasvõi täna siia, aga tulge ka ise või saatke Olde. Minu poolt kõik.