Härra Schulz (XIX)

Sõidate mööda vihmaporist tänavat ja püüate mõistatada, mis võis lossis juhtuda. Kas leiti Hugo? Või peidik? Või on jälle mõni uus laip... Olde tukub kõrvalistmel, sest on kaua ärkvel olnud. Te võiksite ju telefoniühenduse võtta ja lossist järele pärida, kuid telefon on teile vastik. Ja pealegi pole kombeks kõike läbi telefoni rääkida. Tegelikult olete ka ise endale vastik — mõtlete laipadest juba nagu suitsukalast või mürgitatud kärbestest. Kas tõesti harjumus? Koos direktoriga on neid kaheksakümmend neli, tähendab, peaaegu sada. Ja teie jaoks pole tõepoolest mingit vahet: kas kaheksakümmend neli või sada... Masendav! Mitte laibad, vaid see, kuidas te lubate endal neist mõelda...

Jõuate lossi juurde. Vahepeal on uuesti sadama hakanud ja lühikese maa peal autost lossini saate läbimärjaks. Palute Oldel Hugo emale helistada ja teda rahustada.

Direktori kabineti nurka veetakse leitnandi laipa, Hafmani õlga seotakse kinni.

— Mis siin toimub?, küsite peaaegu rahulikult, justkui ei näeks ise midagi.

— Kui me siin neid kuradi uksi püüdsime lahti kangutada... andis üks neist järele... ja sealt tuli välja keegi mees ning tappis leitnandi. Mina sain haavata, kui nii võib öelda, seletab Hafman valugrimassidega võideldes.

— Mismoodi — tappis?...

— Mismoodi, mismoodi. Kust, kurat, mina tean? Mingi elektrilöök või midagi sarnast. Tundsin äkki tugevat raputust — umbes nagu siis, kui torgata sõrmed pistikupessa... siis aga olin teadvuse kaotanud.

— Mis mees see niisugune oli ja kus ta on?

— Kust, kurat, mina seda teadma pean... ai! ... kes ta on... ja kuhu kadus...

— Kahjuks ei näinud keegi seda sündmust pealt. Me ei tea isegi täpselt, kui kaua major teadvuseta oli... Verekaotus pole kuigi suur... Igatahes üle kaheksa minuti mitte, segab end aukuvajunud silmadega restauraator jutusse: Me isegi ei tea, kuidas see võis juhtuda, et nad üksi jäid...

— Teie olge õnnelik, et nii läks! Kas oleks parem, kui meid kõiki oleks vagaseks tehtud? ühmab Hafman, kelle õlg saab lõpuks kinni seotud.