Härra Schulz (II)

Ta avab hirmunult ukse ja kukub usutlema:
— Kas härra soovib tõepoolest tulla siia linna puhkma? Vahest on ta midagi segi ajanud?

Peate olema tasmel ning näitama, et olete siin justkui varemgi suvitanud:
— Miks mitte siin? Kas tahate öelda, et teil pole vabu kohti? Väljast vaadates on ainult paaril aknal kardinad. Või ei antagi teil enam nelja värvi kardinate vahel valida... või on külalised sellest kordumatust võimalusest ära öelnud?...

— Kolm, auline härra. Meil on ainult kolme värvi kardinaid. Jah. Tõepoolest... ilmad on kah nii viletsad... Muidu on meil tõesti vabade kohtade puudus. Ikkagi loss, park, tiik, muuseumid, lossiaed ja muud vaatamisväärsused. Tullakse kasvõi paariks päevaks...

— Olge mureta. Mina tulin siia kohe paariks nädalaks või kauemakski... Kõik oleneb, kaua mul kodus remont kestab. Olen nimelt kirjanik ning mind häirib põrguma moodi, kui keegi kõik aeg kõrvaltoas kopib või värvidega haisutab... Kartsin, et pean tänavale jääma ning tellisin juba eile toa...

— Ah siis teie oletegi see härra...

— Schulz on mu nimi.
Näib, et tal on küllaltki kehv mälu ning kirjanduse sõber ta ka pole. Muidu oleksite omadega sees.

— Tere tulemast, tere tulemast. Andke andeks, astuge ometi edasi!

Alles nüüd märkab ta teid ukse juurest kaugemale kutsuda.

Te ei vali punaseid ega kollaseid kardinaid, vaid hoopis mustad. Kogu võõrastemaja teenindav personal askeldab kaks minutit teie toas ning see muutub korrapealt hubasemaks. Valisite endale toa, kus peale sisetelefoni on veel ka üldtelefon. Olete väsinud ja heidate puhkama.

Teid äratab uksesignaali õrn pinin. Sisse astub portjee: Vabandage, härra Schulz, ma tahtsin...

— Astuge sisse, palun. Istuge!
Märkate vanamehe hirmunud silmi ja peate püüdma kohmetuda:
— Kas midagi on juhtunud? Kaua ma üldse magasin?

— Kell on üksteist ja peale... Ma tahtsin küsida, et kas te polegi kuulnud... sellest... epideemiast, mis meie linna on tabanud?

Muidugi ei ole te midagi kuulnud, sest peale kuulujuttude ei ole mujal midagi teada. Ajalehed keelduvad millegipärast seesugust infot avaldamast. Ja ühel kirjanikul ei sobi ometi kuulujutte tõsiselt võtta:
— Millisest epideemiast? Rääkige lähemalt!

— Täpselt nädal aega tagasi, jah, eelmisel pühapäeval, oli mul tööd kuhjaga, kuigi me polnud vaid kolmekesi. Terves hotellis polnud vist ainustki vaba tuba. Jah. Aga esmaspäeval juhtus midagi kummalist meie kõrvalmajas, ja kohutavat... See on kool. Üle neljakümne lapse ja kolm õpetajat surid ära. Ja väga imelikult surid. Nagu vahasse kastetud — liikumatud nagu puunukud... Surnud mis surnud! Käisin ise vaatamas. Neli kiirabiautot ja politsei olid kohal. Arstid arvasid kohe, et mingi epideemia. Lehes seisis aga kaastunnete juures, et vingumürgitus. Ja siitpeale hakkasid külalised nagu rotid uppuvalt laevalt lahkuma. Meie hotell ei täida plaani... tahtsime juba sulgeda... Sest paistab, et keegi ei usu, et see oli mürgitus. Jah. Aga vaadake, härra Schulz, kas teie usuksite, et see on mürgitus, kui tunni lõpus seisavad kõik lapsed peale üheksa püsti... ja teistel pole vähimatki viga? Koolimaja pandi kinni. Minu tütrepoeg õpib ka selles koolis ja tema rääkis, et keegi onu olevat tulnud klassi ja pannud kordamööda ühele ja teisele lapsele käe õla peale ning ütelnud, et tema tulgu teisipäeval kell kuus Suurde Majja proovile. Ta ütles nimelt, et on näiteringi juhendaja ja vajab uusi õpilasi. Hugo oli veel küsinud, et kas vabatahtlikke ei võeta. Jah. Kõik need lapsed, kes sinna näiteringi pidid sobima ja olid kutsutud, jäid pärast tunni lõppu liikumatult istuma. Ja siis nad ütlevad veel, et mürgitus. Mis kuradi mürgitus see selline on, minu tütrepoeg ju elab!? See on roim, härra Schulz, uskuge mind. Ja roimar kõnnib vabalt kusagil ringi ja kutsub lapsi kella kuueks Suurde Majja... Ja teie olge ettevaatlik, härra Schulz, sest kui midagi teiega juhtuma peaks, olen mina vastutav, kuna olete minu klient. Veel tahtsin teile öelda, et peale kahe teenija, keda siin enne nägite, ja minu pole majas kedagi... Ainult kolm turisti ja teie... Jah. Ja söömas tuleb teil ka linnas käia. Õhtuks võin tele lasta midagi siia tuua. Restoran on teisel pool väljakut...

— Kas see kõik on tõepoolest tõsi, mida te räägite? – püüate teeselda äärmist imestust.

— Ja mistarvis ma oleksin siis pidanud valetama. Vahest on tõesti mõistlikum, kui härra valib endale mõne rahulikuma linnakese... – jääb portjee teile umbusklikult otsa põrnitsema.

— Mitte mingil juhul! Kuigi traagiline, aga ometi huvitav... Ärge unustage, et olen kirjanik ja... edaspidi rääkige mulle kõigest, mida selle asja kohta kuulete. Minu pärast ei tasu muretseda, Lähen nüüd sööma.