— Mi-is? See pole..., hakkate teie kogelema.
Lähete Olde kannul laiba juurde, saanud selga helesinise kitli. Laiba rindkere ja kolp on avatud. Teie märkate ainult seda ja tahate Oldet juba sõimama hakata — kohatute naljade eest — kui assisteerinud professor juhib tähelepanu avatud kolbale ning pomiseb midagi niisugust, et see on esimest korda tema praktikas, või nii. Lähete lähemale ja teil jääb hing kinni.
Kolba kaane külge on kinnitatud mingi plastmassist karbike, paar kuulikest ja kuubikest. Mingid juuspeened niidid ripuvad karvatutina karbikese küljes. Professor ulatab teile luubi ning sellega vaadates võite näha, et iga juus koosneb omakorda ligi kümnest karvakesest ning et samasugused "karvakesed" paistavad ka ajukäärude vahelt.
— Kolba kaane eemaldamine ei nõudnud erilisi raskusi — seda oli ennegi tehtud, ja väga osavasti tehtud. Kaas oli justkui liimitud... sideainet uurib meie keemik... Aga kaane eemaldamisel ei osanud me seda ette näha ja lõhkusime juhtmed,... seletab professor.
— Aga kolba avamine läks tõepoolest ladusalt. Kartsin, et ei tule sellega toime — pole juba kaks aastat inimestega tegelenud... Juuste ajamisel avastasime piki pealage kulgeva õmblusjoone... ja lähemalt uurides leidsime, et me pole esimesed,... täiendab Olde.
— Kas direktori isiklikul kaardil ei ole mingit märkust ajulõikuse kohta? peate vajalikuks küsida.
— Loomulikult vaatasin juba tookord tema paberid läbi. Nüüd uuesti ja põhjalikult uurides ei leidnud ma ka midagi, kui lasin dokumendid pealinnast siia tuua. Vaadake ise — viimane kord oli tal arstdega tegemist kahe aasta eest, kui põdes ühepoolset kopsupõletikku, seletab Olde ja lisab pärast väikest pausi: Aga minu meelest pole seda operatsiooni meie riigis tehtud... Üldse kuidagi imelik... Ja mis peamine — jääb mulje, et operatsioonist pole möödas poolt aastatki.
— Kuid mis seadmed need siis on?
— Ka need ei paista meie omad olevat... peaks kutsuma mõne elektrooniku või vähemalt... füüsikugi, arvab professor: Me ei tea isegi täpselt, mis need on. Võib ainult oletada, et mikrostimulaator, mis töötab selles karbis peituva energia jõul... Või on selles programm.
— või vastuvõtja. Miks mitte vastuvõtja!? katkestab Olde.
See uus anatoomia ähvardab teil üle mõistuse käia ja on ilmne, et oleks vaja asjatundlikku inimest. Hea, et nad omal jõul pole hakanud neid asjakesi uurima, mõtlete. Teile tundub kaugjuhtimine just kõige tõenäosemana. Meenub Schulzi seletus, kus ta rääkis, et ei tea isegi, kust talle mõtted ja juhised tulevad, kuid on nende väärtuses kindel.
Vahepeal on professor jõudnud kusagile helistada ja tuleb kõrvaltruumist:
— Kutsusin härra Ulivo Elektrofüüsika Instituudist. Ta jõuab poole tunni pärast... Ma usun, et temalt saame ka vastuse.
— Aga mis on surma põhjuseks?
— Siiski kramp... üldšokk...
Heliseb telefon. Professor, olles sellele kõige lähemal, vajutab nupule. Kutsutakse Oldet. Telefon on teie meelest tänapäeva suurimaks nuhtluseks, millest ei saa vist ka hauas rahu, kuna suurmeestele võidaks see kirstugi kaasa panna.
— Lossis on midagi juhtunud, teatab Olde kõne lõppedes.
2 kommentaari:
Peaasi, et tohmanid seda robotit nüüd valveta ei jäta. Muidu paneb suur kala tõendusmaterjali lihtsalt pihta :P
Vaat kus küborg! Samas, oma aju näikse ka olema alles jäetud - ehk oleks pahadel kavalam olnud tavarežiimis too tööle jätta, et vähem kahtlusi äratada? Signaali peale siis lülitunuks sisse "inimkonna puhastamise" režiim. :P
Postita kommentaar