Minu jaoks on sõnal karjäär omamoodi tähendus, mis üldiselt vist ei kattu ei inglise ega vene keelt kõnelevate inimeste arusaamadega. Karjäär ei ole minu jaoks tegusõna, vaid pigem CV, tegevuste ajalugu, see saavutatu, kuhu oma õpingute ning üldse tegevusega on välja jõutud.
Muidugi võib eristada töölast ja akadeemilist karjääri, loomingulist ja kuritegelikku jne, mitte et neid ei saaks samas ka paralleelselt ja läbipõimunult vaadelda.
Minu kuritegelik karjäär algab juhtumiga rohkem kui 5 aastat tagasi, kus ma sooritasin pärast liikluskorralduse muutust politseiauto ees vasakpöörde Tartus Võru tänavalt Õnne tänavale. Suur liinubuss sõitis mu ees ning ma tõepoolest ei näinud pööret keelavat liiklusmärki. Politseinikud ei suutnud uskuda, et ma ei jälgi hoolega Postimeest ega Tartu linna kodulehte, kus ammu kõik muutused kirjas olevat. Ainus argument, mis mind miinimumtrahvist (240 kr) suuremast päästis, oli mu väide, et kas ma olnuksin nende meelest nii loll, et kohe politseiauto ees sihiteadlikult liikluseeskirju rikkuda? Kuritegeliku karjääri lõpp jääb umbes aastatagusesse süüteosündmusse, kus ma parkisin enda laenatud sõiduki omaenda akna alla ning olevat seeläbi seganud jalakäijaid. Igatahes varasemad kümme aastat ei seganud seesugune parkimine veel kedagi. Seegi kord olin korralik ning läksin linnavalitsuse inspektori jutule, kes piirdus vaid alla pooletuhandese rahatrahviga.
Loominguline karjäär on mul hetkel soiku jäänud. Suurimad saavutused jäid selle sajandi algupoole, kus ma olin kaasautoriks esimese viie klassi loodusõpetuse õpikutele ja töövihikutele ning paarile raamatule. Võimalik, et sedalaadi tuurid tulevad veel millalgi peale.
Peamine, millest ma saaksin kõnelda, on tööalane ja teaduslik karjäär. Isegi viimasest kirjutamine ei ole hetkel sünnis, kuna see karjäär doktorantuuris jäi rumalal moel pooleli, kusjuures ennast võiksin ma küll süüdistada vaid ettevõtmatuses ning oskamatuses juhendajaid valida või neile peale käia. Aga ka see on tegelikult omaette teema.
Kui Dima palus mul minna Akadeemiakese konverentsile külalisesinejaks ENTAt esindama, ei teadnud ma praktiliselt viimase hetkeni, millest seal kõnelda tuleks. Lähtusingi siis kahele külalisesinejale (teine oli AHHAA juhataja Tiiu Sild) antud teemast: teekond oma erialani. Varsti pärast seda konverentsi saatis mulle keegi Jaanika Postimehe juurest kirja, et sooviks minu ettekande Teeviida erinumbris avaldada. Kuidas ma ka ei põigelnud, jäi seis lõpuks tema kasuks: talle just meeldivatki see point, milleni ma oma jutus välja jõudsin. Point, et inimesel ei peagi olema kindlat eriala, millele ta surmani truuks peaks jääma.
Lähtuvalt olukorrast, kus mu Vista pildi koos kõikide sellesse installitud programmidega kotti pani ning üksnes veebitsi suhelda laseb, otsustasingi kokkuvõtlikult oma loo siia kirjutada. Jaanika saaks siit siis teha sobilikke väljanoppeid.
Kui ma olin noorem, pidasin laulusõnu — inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina — vaid naljaga pooleks öelduiks. Tegelikult on sellel lausel sügav iva sees, kuna ükski inimene ei suuda kõikide maailma uuendustega surmani kursis püsida.
Juba üsna oma varasest lapsepõlvest, õigemini küll umbes 2. klassist (aastal 1969) sattusin vist klassijuhataja Lehte Voldi eestvedamisel tolleaegsesse Tartu Noorte Naturalistide Jaama. Tõsi, sai käidud ka paar korda üle tee Pioneeride majas asuvaid mudellennunduse ning isegi keraamika- ja kunstiringis. Viimasest on mul senini alles sinise glasuuri ja longus lõuaga krokodill ning kilpkonn. Lennukeid oleks meeldinud mulle küll lennutada, ent nii palju püsivust, et neid detailidest ise kokku ehitada, ma endas ei leidnud. Loodusmajas aga oli suur vana kasvuhoone, paljude huvitavate taimedega. Samas oli ka elavnurk, kus elasid merisead, hamstrid, kilpnonnad ja isegi valge-toonekurg. Loomad mulle meeldisid veel kõige enam.
Muidugi võib eristada töölast ja akadeemilist karjääri, loomingulist ja kuritegelikku jne, mitte et neid ei saaks samas ka paralleelselt ja läbipõimunult vaadelda.
Minu kuritegelik karjäär algab juhtumiga rohkem kui 5 aastat tagasi, kus ma sooritasin pärast liikluskorralduse muutust politseiauto ees vasakpöörde Tartus Võru tänavalt Õnne tänavale. Suur liinubuss sõitis mu ees ning ma tõepoolest ei näinud pööret keelavat liiklusmärki. Politseinikud ei suutnud uskuda, et ma ei jälgi hoolega Postimeest ega Tartu linna kodulehte, kus ammu kõik muutused kirjas olevat. Ainus argument, mis mind miinimumtrahvist (240 kr) suuremast päästis, oli mu väide, et kas ma olnuksin nende meelest nii loll, et kohe politseiauto ees sihiteadlikult liikluseeskirju rikkuda? Kuritegeliku karjääri lõpp jääb umbes aastatagusesse süüteosündmusse, kus ma parkisin enda laenatud sõiduki omaenda akna alla ning olevat seeläbi seganud jalakäijaid. Igatahes varasemad kümme aastat ei seganud seesugune parkimine veel kedagi. Seegi kord olin korralik ning läksin linnavalitsuse inspektori jutule, kes piirdus vaid alla pooletuhandese rahatrahviga.
Loominguline karjäär on mul hetkel soiku jäänud. Suurimad saavutused jäid selle sajandi algupoole, kus ma olin kaasautoriks esimese viie klassi loodusõpetuse õpikutele ja töövihikutele ning paarile raamatule. Võimalik, et sedalaadi tuurid tulevad veel millalgi peale.
Peamine, millest ma saaksin kõnelda, on tööalane ja teaduslik karjäär. Isegi viimasest kirjutamine ei ole hetkel sünnis, kuna see karjäär doktorantuuris jäi rumalal moel pooleli, kusjuures ennast võiksin ma küll süüdistada vaid ettevõtmatuses ning oskamatuses juhendajaid valida või neile peale käia. Aga ka see on tegelikult omaette teema.
Kui Dima palus mul minna Akadeemiakese konverentsile külalisesinejaks ENTAt esindama, ei teadnud ma praktiliselt viimase hetkeni, millest seal kõnelda tuleks. Lähtusingi siis kahele külalisesinejale (teine oli AHHAA juhataja Tiiu Sild) antud teemast: teekond oma erialani. Varsti pärast seda konverentsi saatis mulle keegi Jaanika Postimehe juurest kirja, et sooviks minu ettekande Teeviida erinumbris avaldada. Kuidas ma ka ei põigelnud, jäi seis lõpuks tema kasuks: talle just meeldivatki see point, milleni ma oma jutus välja jõudsin. Point, et inimesel ei peagi olema kindlat eriala, millele ta surmani truuks peaks jääma.
Lähtuvalt olukorrast, kus mu Vista pildi koos kõikide sellesse installitud programmidega kotti pani ning üksnes veebitsi suhelda laseb, otsustasingi kokkuvõtlikult oma loo siia kirjutada. Jaanika saaks siit siis teha sobilikke väljanoppeid.
Kui ma olin noorem, pidasin laulusõnu — inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina — vaid naljaga pooleks öelduiks. Tegelikult on sellel lausel sügav iva sees, kuna ükski inimene ei suuda kõikide maailma uuendustega surmani kursis püsida.
Juba üsna oma varasest lapsepõlvest, õigemini küll umbes 2. klassist (aastal 1969) sattusin vist klassijuhataja Lehte Voldi eestvedamisel tolleaegsesse Tartu Noorte Naturalistide Jaama. Tõsi, sai käidud ka paar korda üle tee Pioneeride majas asuvaid mudellennunduse ning isegi keraamika- ja kunstiringis. Viimasest on mul senini alles sinise glasuuri ja longus lõuaga krokodill ning kilpkonn. Lennukeid oleks meeldinud mulle küll lennutada, ent nii palju püsivust, et neid detailidest ise kokku ehitada, ma endas ei leidnud. Loodusmajas aga oli suur vana kasvuhoone, paljude huvitavate taimedega. Samas oli ka elavnurk, kus elasid merisead, hamstrid, kilpnonnad ja isegi valge-toonekurg. Loomad mulle meeldisid veel kõige enam.
Veidi vanemana meeldisid mulle ka laulmine ning bussijuhiamet. Polnud vist õieti ühtki laulu Jaak Joala repertuaarist, mida ma poleks osanud kaasa huilata. Muidugi ka Horoskoobi laulud. Võõrkeelseid laule siis kuigi tihti ei kuulnud, või ei nimetatud seda võõrkeeleks. Mulle meeldis omaette jalgrattaga ringi sõita ning ette kujutada, et olen liinibussi juht. Vastava isetehtud šablooni ja õlivärviga kirjutasin koguni elektripostidele A tähed. Ikka sinna, kus peatused olid. Ma olin selline laulev bussijuht, kes reisijaid oma laulmisega lõbustas. Mu poolvenna sõber oli päris bussijuht ning mul oli õnne mõnikord vana Ikaruse kabiinis kaasa sõita ning peatuste nimesid teadustada. Teadustaja töö oleks tänapäevaks otsas olnud, kuna enam ei teadusta isegi mitte bussijuhid peatusi, tekst on lindile loetud.
Naturalistide Jaamas käisin ma aperioodiliselt. Ent keskkooli päevil jäin ma pidama ornitoloogiaringis, kus õppisin selle juhendajalt Heinrich Veromannilt (Heino Veroman) palju muudki peale lindude. Siis oli bussijuhi-idee minetatud ning kogu vaba aeg kulus mööda metsi ja parke hulkumisele ning lindude vaatlemisele. Keskkooliaegne klassijuhataja Kersti Vink oli see, kellele tänu mind ja kaht mu huvikaaslast bioloogia ja geograafia eriklassist üldklassi üle ei tõstetud. Metsavaatlused ei soodustanud kodutööde tegemist. Tõtt öelda pärssis seda ka kodune olukord. Keskkooli lõpuklassis aga elasin ma peamiselt kooli lähedal ühe noorema linnuhuvilise juures. Tutvusime Tõnuga just Veromanni ringis. Lisaks ühisele huvile sain ma justkui tema pere liikmeks ning osalesin kõikides tegemistes, kaasaarvatud nädalapikkused põllutööd maal.
Kodust eemalolek soodustas õppimist ning ma lõpetasin keskkooli ühegi kolmeta, vaatamata sellele, et vahepeal ähvardasid suurem osa hindeist rahuldavad tulla ning seda veerandihindeina olidki.
Tegelikult hakkasin lindude vastu tõsisemat huvi tundma uuesti veel põhikoolis. Määrasin ära leevikese ja leidsin siidisaba pesa. Kusagilt oli mulle aga kõrva jäänud, et kuigi leevike tegutseb meil aastaringselt, tuleb vaid talveks elamute lähedusse, siidisaba on aga talikülaline, hakkasin oma määrangutes kahtlema. Laenasin kooli raamatukogust kummikaanelise Lindude välimääraja ning võisin veenduda, et minu vaatlusobjektiks olid hoopis metsvint (Fringilla coelebs) ja vainurästas (Turdus iliacus). See määraja tundus olevat väärt teos. Tol ajal polnud midagi kusagilt saada ning kolmandat korda ma seda raamatut enam ei pikendanud, vaid kuulutasin kadunuks. Maksin kenasti kolmekordse hinna (raamatu hind oli kuskil 91 kopikat) ja võisin selle salaja endale hoida. Selline poolkriminaalne lugu. Samas, ligi 3-rublane raamat oli tol ajal siiski suure väärtusega. Näiteks piisas 20 kopikast, et bontšikubaaris endale lubada morss ja kolm 4-kopikalist sõõrikut.
Keskkooli ajal, nagu öeldud, hakkasin ma usinamini käima ka Tartu Linna Noorte Loodusesõprade Majas, milleks Naturalistide Jaam vahepeal ümber nimetatud oli. Kaks korda nädalas olid oma ringitunnid, kus ma õppisin. Kuid juba tol ajal oli mul kange tahtmine teisi õpetada. Räägitakse küll, et õpetajaks ei saa õppida, vaid sünnitakse. Ju siis mina sündisin. Juba esimeses klassis võtsin kõik nooremad õuelapsed kokku, et kooli mängida. Kusjuures mina olin alati õpetaja rollis. Et meie ringijuhendaja üha sagedamini välismaal käima hakkas, mis tol perioodil oli äärmiselt keerukas ettevõtmine, sain ma võimaluse teda asendada. Mõnikord tulid kohale ka minu senised ringikaaslased, ent tasapisi hakkas mul välja kununema oma ring noorematest huvilistest.
Kui ma olin lõpetanud esimese keskkooliklassi, sain Loodusmaja juurde tööle. Tegelikult oligi minu jaoks see alati loodusmaja. Hiljem, kui ma samas direktorina töötasin, kulus küll päris palju koosolekuid, kooskõlastamisi, põhjendamisi ja paberimäärimist, et nimetus ametlikustada. Suvine töö seisnes abitöödest, milleks oli lillede kastmine, praktiliselt igaks hommikuks puru pillutud kasvuhooneklaaside asendamine jms. Üks põnevamaid töid oli Loodusmaja keldri koristamine, kust tulid ilmavalgele suisa selle algusaastatest pärinevad rariteedid.
Sama aasta sügisest vormistati mind aga tööle praktikandina. Päris ametlikult ja templiga tööraamatus sain ma aga ringe juhendama hakata alles siis, kui ülikooli astusin. Lisaks noorte ornitoloogide ringile sain ma kogemuse nii eesti- kui ka venekeelsete noorte loodusesõpradega, hiljem aga olin paljude erinevate ringide juhendaja. Meenuvad akvaristika, entomoloogia, matkaring, loodusfotoring. Direktorina asutasin ka kaugõpperingi, mis ühendas õpilasi kaugemaltki kui Jõgeva- ja Põlvamaalt. Kogu see tegevus mahtus aastatesse 1978...1992, viimased kolm siis asutuse juhina.
Iseenesest on kujunenud nii, et peaaegu alati olen ma töötanud paralleelselt mitmes kohas. Kas see tuleneb siis mu iseloomust või astroloogilisest tähemärgist (Kaksikud), ei tea.
Nõukogude ajal oli tööraamat peaaegu et tähtsamgi kui pass. Pass oli sissekirjutuse jaoks, kuid tööraamat näitas seda, kus ja kellena inimene töötas. Pass pidi korralikul kodanikul alati kaasas olema, tööraamat aga seisis töö juures seifis. Minu tööraamat on hetkel veel Tartu Ülikooli personaliosakonnas. Kuid esimene sissekanne sellesse tehti Kilingi-Nõmme Näidismetsamajandis. Olin vist vormistatud tehnikuna Nigula Riikliku Looduskaitseala juures töötavasse lindude migratsiooni töögruppi. Tegelikult tähendas see seda, et ülikooliaastatel (1979...1983), kui kursusekaaslased käisid kolhoosis kartuleid võtmas, ja see kestis sageli rohkem kui kuu, rõngastasin mina Kabli linnumõrra juures või Häädemeeste jahimajakeste lähistel roostikus linde. Viimasega kaasnes ka jahilubade müük ja jahisaagi kontrollimine. Tollesse aega jääb ka kummaliste lindude (luik, lauk, kajakas) ja isegi kassi maitsmine. Viimase tõid meile tolleaegsed kolleegid ühest teisest püügikohast küüliku pähe. Alles kui hüva roog mekitud, saime teada, keda me söönud olime. Tolleaegset teenistust ma ei mäleta, kuid see võis olla umbes poolsada rubla. Ma ei ole kindel, et kolhoosis käinud kursusekaaslased üldse oma tööga midagi teenisid.
Ent kui kolhoosiaeg läbi sai, töötasin ma ülikooli kõrvalt lisaks Loodusmajale veel ka Zooloogia ja Botaanika Instituudis linnuökoloogide juures, kusjuures siis allus too asutus veel otse Teaduste Akadeemiale (praegu on see Tartu Ülikooli instituut). Esimestel aastatel oli mu ametinimetuseks laborant, hiljem vanemlaborant. Üks suuremaid töid, millesse ma haaratud olin, puudutas haudelinnustiku atlase koostamist. Suvisel ajal tegin ka usinasti välitöid ja tegelesin monitooringuga. Talvine aeg kulus andmete märkimisele. Tol ajal arvuteid ei olnud ning kogu töö tehti käsitsi.1984. aastal pävisin kõrgema hariduse. Mulle väljastati TRÜ Bioloogia-geograafiateaduskonna diplom bioloogia ja keskkonnakaitse erialal ning bioloogia- ja keemiaõpetaja kutsega. Et ma olin juba seitse aastat õpetajatööd praktiseerinud, möödus mul ka tol ajal kõigile kohustuslik pedagoogiline praktika libedalt. Tartu 2. Keskkooli pensionärist bioloogiaõpetaja soovis endale järglast ning kuulutas end haigeks, et saaks lõpuks ometi puhata. Nii sain ma lisaks kohustuslikele tundidele põhimõtteliselt täiskoormuse ega jäänud sellega jänni. Tõsipedagoogidel, kes pedagoogikaosakonnast tunde aeg-ajalt vaatlemas käisid, oli vaid mulle ette heita, et ma kolme inimest klassist sinatan, teisi aga nõuete kohaselt teietan. Tegemist oli abituuriumiga ning kuna ma koos nende kolme õpilasega laulsin juba mitmendat aastat ülikooli kammerkooris, siis keeldusin neid silmakirjalikult teietamast.
Oma koolipraktika eest sain peamiselt kiita. Peamiselt olid ju eliitkooli (praegu Miina Härma Gümnaasium) õpilased toredad, eriti aga siis, kui vaatlejad ja hindajad taga istusid ja omavahel kõva häälega juttu ajasid. Mul on meeles, kui Inge Unt, Kanni Indre ja veel keegi kolmas daam õpetajate toas mulle hinnet teatades omavahel sädistasid, et minust saaks väärt õpetaja, kuid vaevalt ma veel õpetajaks lähen. Tol ajal ma tahtsin just kiuste õpetajaks, ehkki siis ei olnud asjad sedasi kui tänapäeval. Iga lõpetaja, kel polnud vastavat vabastust kas oma tervisliku seisundi tõttu (nt mu kursusevend Tiit Kaljuste kogeles, sõbratar Liivika Rebasel krapsas aga isalõvi Sultan parema käe otsast, kui neiu Loomaaias lõvikutsikatele kala läbi puurivarvade viskas) või siis aspirantuuris edasiõppimise pärast, pidid minema kohustuslikus korras suunamise peale vähemalt kolmeks aastaks kooli tööle.
Minu üle vaidlesid Olav Renno ja Jüri Keskpaik, kes vaheldumisi mu kursusetööde juhendajaiks olid olnud, et kumb mind aspirantuuris juhendama hakkab. Ma ei tea täpseid tagamaid, aga see juhendamine tõi tol ajal vist teatava lisatasu. Igatahes kestis see vaidlus seni, kuni ma lasin end soodasse Elva Keskkooli suunata, kus töötasingi usinasti 1984...1987 bioloogia- ja keemiaõpetajana. Muidugi jätkasin paralleelselt ka Loodusmajas ning paaril korral nädalas ka Elva Laste- ja Noortemaja bioloogiaringi juhendajana.
1986. aastal meelitas tolleaegne Loodusmaja direktor Anna Linnamägi mind enda asemele. Kuid Elva Keskkooli direktor Vello Namm vihastus ning teatas, et ei lase mind tulema kindlasti mitte enne, kui kohustuslikud 3 õppeaastat täis on. Nii tulin ma Loodusmajja alles pärast oma kursusevenna Aleksei Lotmani pooleaastat juhatustegevust. Loodusmaja päevil juhatasin ka ise mitut ringi ning olin esimesel aastal Tartu 8. Keskkoolis (praegu Forseliuse Gümnaasium) bioloogiaõpetaja. Samal aastal aga otsiti ka 17. Põhikooli (nüüdne Veeriku kool) bioloogiaõpetajat, mis oleks küll mu kodu lähedal olnud, ent nõudis täiskohaga töötamist. Koolidirektori Valentina Ritsingu pealekäimisel võtsin siiski alates 1988. aastast ka Veeriku kooli bioloogiatunnid. Tegelikult hakkas mulle seal koolis sedavõrd meeldima, et paari aasta pärast läksingi sinna tööle täiskohaga ning töötasin kuni 1992. aastani bioloogia-, keemia- ja klassiõpetajana, kus õpetasin lisaks oma põhiainetele veel peamiselt ka matemaatikat, vene keelt, maateadust jms. Igatahes meeldis mulle hullupööra just oma juhatatavate klasside kompleksne õpetamine. Kool soodustas seda ning meil oli igati väga vahva. Peale tunnitegevuse arendasin ma koos tolleaegse huvijuhi Sirje Kahemiga ka tõhusat klassivälist tegevust ning ka õpilased näisid rahul olevat.
Aastail 1991...1995 töötasin ma aga AS Nova kaupluses. Ma sain proovida pea kõiki ameteid öövahist kuni juhatajani. Kõige enam meeldis mulle aga müüjaamet, ka uute müüjate koolitamine. Tol ajal juurutasin ma nii mõnedki tänaseks tavapärased lihtsad reklaamitrikid ning nõudsin oma alluvatelt empaatiat ostjate vastu. Näiteks müüdi tol ajal leiba-saia lahtiselt. Meie kaupluses võtsid müüjad neid tooteid kilekotiga ning pöörasid hiljem sellesse sisse. Kui mu kooliamet läbi sai, olin Nova kõrvalt veel pisteliselt paaris kaupluses tööl, kuni põhikauplus suurema osa ööpäevast nõudis.
Et aga pedagoogilist tegevust mitte unarusse jätta, töötasin poolteist aastat (1992...1993) veel ka Mäe Kodu kasvataja-huvijuhina. Lastekodu laste maailm oli minu jaoks aga sedavõrd masendav, et ma tulin sealt lihtsalt ära. Pealegi kippus mul lastele ostetud maiustustele rohkem raha kuluma, kui ma seal töö eest teenisin. Ei möödunud päevagi, kui ühe või teise lapsega poleks päevakorral olnud mõnd suuremat sorti pahandust kas siis koolis või kodus. Iseäranis nurjatuna tundus mulle kupjatöö öistes vahetustes, kus pidi peamiselt valvama, et varaküpsenud noored ikka oma voodites püsiksid. Kondoomid polnud tol ajal veel igas kassas müügil ning neid tuli küsida apteegist.
Tegelikult oli mu tee bioloogia juurde ka osaliselt juhuslik. Veel keskkoolis huvitas mind üliväga psühholoogia. Huvisid oli rohkemgi. Ma olin huvitatud ka astronoomiast, fotograafiast, ufoloogiast, ulmest ja muidugi ka bioloogiast ning pedagoogikast. Astronoomia, vaatamata suurele kütkestavusele, tähendanuks füüsikat ja koletut hulka numbreid, mille peale mul liiga head mälu polnud. Fotograafiat ei tahtnud ma ka enda elukutseks, vaid pigem hobiks, kuna ei kujutanud ette, et peaksin istuma poole oma tööajast pimikus. Tol ajal ei teatud midagi digifotograafiast, mis võinuks mind panna teisiti arvama. Praktiliselt valmis pilt pärast plõksu oli alles lapsekingades ning seisnes selles, et leiutatud oli ülikallis aparaat, mis ilmutas foto kohe pärast pildistamist ning väljastas selle kui tšeki aparaadist. Selle juures oleks aga olnud keerukas kvaliteetsete koopiate tegemine. Ulmeteemad olid siis valdavalt keelatud ning oma elukutse sidumine seesugustega oleks tähendanud tantsimist nõrgal jääl. Sõelale jäid looduse ja õpetamisega seotud teemad.
Mõte sellest, et ma peaksin minema võõrasse linna, tundmatusse keskkonda ning seal üksi hakkama saama, ei meeldinud mulle üldse. Imetlen tänapäeva iseseisvaid noori. Pedagoogikaülikool aga asus pealinnas. Nii jäigi mul valida psühholoogia ja looduse vahel. Et TRÜs õpetati psühholoogiat aga ajalooteaduskonnas, ka üheks sisseastumiseksamiks oli ajalugu, langes ka see valikust. Tolleaegne ajalugu oli küll kohati huvitav, ent daatumid, mida ka nõuti, ei ole mulle elu aeg meelde jäänud.
Eesti Põllumajandusülikool (EPA) või Tartu Riiklik Ülikool (TRÜ)? Esimeses olid tugevalt rakendusliku kallakuga veterinaaria ja põllumajandus, aga kena rohe-kolla-must tekkel. Teises oli teoreetiline bioloogia, sini-puna-valge tekkel ning suunamine bioloogiaõpetajaks. Kui tekli järgi otsustada, siis meeldinuks mulle EPA kombinatsioon rohkem. Kuid tuli välja, et EPA noormehed saadeti kohe varsti pärast sisseastumist paariks-kolmeks aastaks sõjaväkke. Ma ei olnud küll üdini patsifist, ent sedavõrd pikka aega õpingutest eemal olek võis huvi õppimise vastu jahutada. Nii valisingi TRÜ.
Oma keskkooli lõputunnistuse keskmiseks hindeks sain ma ühegi kolmeta 4,6. Sisseastumiseksamiteks olid kõigile standardsed matemaatika ja kirjand, millest ma esimese sain nelja. Ülejäänud eksamid sain viied. Erialased ained olid keemia ja bioloogia. Huvitava kokkusattumuse kohaselt sattus bioloogiaeksami vastuvõtu komisjoni minu enda bioloogiaõpetaja Eva Saks. Ta oli vahva tädi, selline üllatavalt kodune ja vahetu. Näiteks hämmastusime klassivend Jaak Seenega soolasambaiks, kui ükskord praeguse kaubamaja juures bussijaamas linnaliinibussi oodates tuli õpetaja Saks turuhoonest, veniv kaubavõrk näpus. Meid nähes, hõiskas ta oma kiledal häälel juba kaugelt üle terve bussijaama, nagu meile siis tundus, et „näe, tahtsin kana osta...“ Kuid õpetajana ei olnud ta suurem asi. Eriti hindajana. See oli daam, kes pani häid hindeid ilusatele inimestele. Näiteks oli tema lemmik punapäine Madis Mutso, keda ta tihtilugu klassi ette jutustama meelitas sõnadega: „no tule, Madis, tule... ma kirjutasin sulle juba nelja ära, tule, räägi meile midagi...“. Madist bioloogia üldse ei huvitanud, nagu suuremat osa klassikaaslastest, vaatamata sellele, et õppisime nime poolest bioloogia-geograafia eriklassis. Mina huvitusin bioloogiast ning see oli üks väheseid õppeaineid, milleks ma ka õppisin. Kuid kui palju ma ka poleks pingutanud, reeglina ma üle kolme hindeks ei saanud. Seda kuni ajani, kuni klassijuhataja mingi küsitluse tulemus jõudis õpetaja Saksa kõrvu. Sellest ilmnes, et ma tahan, vaatamata kõigele, bioloogiat õppima minna.
Seda, et ülikoolis oli tol ajal igal kursusel kindel tunniplaan seinal, nagu keskkoolis, ei osanud ma pahaks mõtteks pidada. Pigem tundub mulle praegune totaalne vabadus ja segadus ning valikute rohkus lähenevat anarhiale. Kõige olulisemad ained olid kõiksugused punased NLKP ajalood nii loengute, seminaride kui ka kollokviumidena ning muud seesused, näiteks teaduslik kommunism. Teisele kohale platseerusid oma arvukuselt ja kordade arvult erinevad keemiad. Füüsikaline, orgaaniline, anorgaaniline ja kolloidkeemia ei olnud ainsad. Biokeemia platseerus koos geneetikaga keemia ja bioloogia piirialadel. Kuid lisaks kõigele olid meil reeded sõjaliseks õppeks, mistõttu ma ülikooli lõpetades sain nooremohvitseri (leitnandi) aukraadi. Viis aastat pärast ülikooli lõpetamist olid kordusõppused ning mulle omistati vanemleitnandi kraad. Hiljuti ma veidi kahetsesin seda, et Eesti Vabariigi taassünni aegu oma auastet kusagil registreerimas ei käinud. Töötasi lühikest aega Kaitseliidu juures turvatöötaja asendajana, ent pidin leppima reamehe kvalifikatsiooniga.
Ajal, mil ma suurema osa ajast töötasin Novas ning olin kätt proovimas Mäe kodus, võttis minuga ühendust tolleaegse bioloogia ja geograafia didaktika keskuse juhataja Tartu Ülikooli juurest. Igatahes meelitas ta mind enda juurde tööle. Esialgu sain seal palka 2400 krooni kuus, kuigi äriettevõttes oli mul keskmisest tunduvalt kõrgem (ca 6000 kr) sissetulek. Määravaks sai lubadus saata mind Ameerika Ühendriikidesse. Varsti muutus mu uue töökoha nimetus ning sellest sai Tartu Ülikooli Molekulaar- ja rakubioloogia instituudi Loodusteaduste didaktika lektoraat, minu ametinimetuseks aga lektor. Üksuse nimetus muutus hiljem veel paaril korral, ent see pole oluline.
Esimene takistus lektoritöös ilmnes seeläbi, et ma ei tohtinud nõukogudeaegse diplomiga juhendada magistritöid. Nii kirjutasin ma bioloogiaolümpiaadide, põhikooli loodusteaduse ja kriitilise mõtlemise teemadel, millega ma end siis kõige enam sidunud olin, magistritöö. 27. augustist 1999 oli kaitsmine ja mulle omistati teadusmagistri (M.Sc) kraad bioloogia didaktika erialal.
Umbes veel viie aasta pärast aga ilmnes, et iga õppejõud peab olema vähemalt doktorikraadiga. Nii astusin ma pedagoogikadoktorandiks haridusteaduskonnas. Paraku ei vedanud mul aga juhendajatega ning töö ei edenenud kohe kuidagi. Õpingute osas seevastu teenisin ma pea samapalju punkte kui kogu doktorikraadi pälvimiseks tarvis olnuks. Jätsin õpingud pooleli, kuna seoses teaduskondade ühendamise ning uue, 3+2 süsteemiga, kadus mul sisuliselt ka koormus. Doktoriõpingute ja olümpiaadide kõrvalt ei jagunud mul mahti teadusartiklite tootmiseks ning mul olnuks raske uuesti mõnele lähedasele alale kandideerida.
Ülikoolis töötasin ma edasi vaid oma äsjaõpitud erialal, haridustehnoloogina. Paralleelselt tegin kaastööd teaduskeskusele AHHAA ning õpetasin Luua Metsanduskoolis asendajana geograafiat ning geoloogiat. Üksikuid asendamisi oli kogu ülikooli karjääri vältel, üks olulisemaid tervisekasvatuse ja bioloogiaõpetajana Mart Reiniku Gümnaasiumis.
Mõne aasta eest lõi mu heaks kolleegiks bioloogiaolümpiaadide korraldamise päevilt kujunenud Dmitri Teperik Eesti Noorte Teadlaste Akadeemia. Ma olin küll algusest peale kätt selle ühingu tegemiste pulsil hoidnud, kuid ei tihanud sellega oma ea tõttu liituda. Teisel tegevusaastal kauples Dmitri ka mind liikmeks ning praegusel hetkel kuulun selle juhatusse. Ühingu tegevusel on terve rida eesmärke, milliseid siinkohal pole otstarbekas üles lugeda. Üks eesmärke puudutab noorteadlaste karjäärivalikut.
Ka Akadeemiakese konverentsile kogunenud noortest pole paljud veel oma erialavalikus kindlad. Prevaleerima kipub stereotüüp, et keskkooli lõpuks peab noor juba täpselt teadma, kelleks ta saada kavatseb ning millist tööd elu aeg teha plaanib. Minu arvates ei ole see aga muud kui stressifaktor. Noor inimene ei saagi veel täpselt teada, mis talle meeldib. Ei tasuks unustada tänapäevast märksõna, mis on üha enam pead tõstmas: elupidev õpe. Ei ole mõistlik muretseda, et kui hoobilt ja kogu eluks oma õiget eriala ei vali, siis on elu untsus. Pole midagi hullu! Alati on võimalik ümber õppida.
[ja ikkagi pole see veel lõpp!]
