IS 072-7055
Miks inimesed kuulavad muusikat, miks üks muusikapala meeldib rohkem, teine vähem? Sellele küsimusele ei osata vist rahuldavat vastust anda niisama kui armastusegi puhul.
LÜHIDALT: Muusika tunnetamine on tõenäoselt seotud inimese astraaliga. Astraaliks nimetatakse elektronide emissiooni inimese lähedal. Arvatavasti annavad helilained astraalile mingi impulsi ja see, vastavalt muusikapala iseloomule, tekitab inimeses kujutlusi ja tundeid loova aistingu.
Muusika kuulamiseks on mitmeid mooduseid. Seda võib teha pingsalt kuulates ja liikumatult paigal istudes, ekstaasis hüpates ja kareldes, diskorütmist kaasa haaratuna, rääkimata mitmetest üleminekuvormidest.
Tõenäoselt pole diskomuusika kuulamisel karta astraalprojektsiooni, see võib aga toimuda muusika liikumatul ja segamatul kuulamisel. Erinevate muusikapalade, veel rohkem stiilide vastuvõetavus (meeldivus) sõltub inimese karakterist.
Üldreeglina on muusika andva iseloomuga. Inimesed, kes üldiselt on vähemõjutatavad pahadest meeleoludest, saavad (kasvõi vähe) energiat peaaegu igasugusest muusikast. Inimestel aga, kellel tuju kergesti muutub, kes lasevad endale pahal tujul tekkida, võivad teatud muusikast saada halbu emotsioone, halva tuju. On olemas ka taseme vahe, siis veel vanuseline vahe (vanematel inimestel on selles suhtes tervikuna tavaliselt madalam tase ja nad ei saa kaasaegsest "karjumisest" aru).
13. okt. 80
6 kommentaari:
Selle standardi juures on kasutatud ohtlikku sõnapaari madalam tase. See vajab ilmselt lähemat vaagimist. Kuid teeme seda hiljem. Minu meelest peaks mul kusagil olema veel teinegi muusikaga seotud IS, kus selgitatakse, miks erinevatele generatsioonidele erinev muusika meeldib.
Huvitav oleks ära defineerida, mis on TUJU. Mina olen ilmne võhik muusika alal, aga kui mõni lugu oma rütmiga mu südame resonantsi ajab, siis evakueerun kiiresti. Olen pika elu jooksul oma muusikalist maitset väga vähe muutnud. Küll aga kuulan muusikat järjest vähem.
Ütlemata meeleolukas kommentaar. Eks tuju vist olegi umbes sama mis meeleolu. Viimase defineerimiseks oleks vaja vist psühholoogide abi.
Leidsin pisikese surfamise järel, et otseselt pole seda eestikeelses Vikipeedias defineeritudki. Leidsin aga järgmise loo.
Kui tundmused on suhteliselt lühiaegsed, siis püsivamat tundmuslikku seisundit nimetatakse meeleoluks. Näiteks viha võib kesta vaid mõned hetked, aga ärritatud meeleolu võib inimest vallata mitmeid päevi. Meeleolu on alati olemas, olles fooniks kõikidele tegevustele. Meeleolul ei ole nii selgelt väljendunud seost sündmustega, kui tundmusel.
Kuigi ilmneb üsna tihe seos tundmuste märgi (hea, paha) ja meeleolu märgi (hea, paha) vahel, võib halva meeleolu foonil esineda sõltuvalt sündmustest häid tundmusi ja vastupidi.
Meeleolust sõltub suuresti inimese igapäevane aktiivsus - heas meeleolus inimene on tegus ja vastupidi. Reeglina on inimesed heas meeleolus, mis tagab nende optimaalse aktiivsuse kohanemaks keskkonna muutustega. Kuid meeleolu ei ole püsivalt ühel tasemel, vaid kõigub süstemaatiliselt päeva kestel. Oluliselt sõltub meeleolu tase möödunud öö une sügavusest. Positiivne meeleolu on madalaimal tasemel pärast ärkamist ning enne uinumist.
See siis Vikipeedia lehelt "tundeelu".
Eelneva kommentaari kolm viimast lauset on kuidagi tähenduslikud ;)
Jah, ilmselt nii see on
Postita kommentaar