Ta jooksis mööda tänavaid ja ei olnud üldse õnnetu. Võib olla, et ta ei teadnudki, mida tähendb
õnnetu. Temale tundus, et ta kiirustab kogu aeg kusagile, teadmata ise, kas teda üldse kusagil näha tahetakse. Kõht oli hirmus tühi. Ja alati, kui sul kõht tühi on — jookse või varbad villi — ei tule keegi selle pealegi, et võiks mõne suutäie annetada. Kuid ta polnud üldse õnnetu. Ta oli kõige sellega juba niivõrd harjunud. Koeraelu, ausõna.
Inimesed vaatasid tänaval talle järele. Üks muigas, teine turtsatas, kolmas tundis koguni kaasa. Temale polnud praegu aga kaastunnet vaja — süüa tahtis ta aga küll. Väljanägemine oli tal aga tõepoolest hipilik. Isegi koomiline. Oleks ta end ise kõrvalt vaadanud, võinuks ta kas südamerabanduse saada või siis naerukrampides ulguda. Raske oli eristada tema eesmist ja tagumist otsa. Ja seda polekski suudetud, kui ta ei oleks vahet pidamata ringi siiberdanud, tõenäoselt eesmine ots eespool.
Aivol oli kõht täis ja korralikud riided seljas. Ometi oli ta õnnetu. Kui mitte tema silmad poleks kõõrdi vaadanud, oleksid mõne aasta pärast tüdrukud tema ilust pimedaks jäänud. Paraku aga hoidusid kõik temast eemale, seda kahjuks mitte ainult silmade pärast. Peale tema ema ja ainukese sõbra Lemmo ei mõistnud Aivot keegi, ei tahtnudki mõista. Aivo sai aru, et tema kõõritamist keegi välja ei kannata ega vaadanud seetõttu kellelegi silma.
Isa Aivol polnud. Enam polnud. Ta tõmmati aastate eest kunagiste töökaaslaste poolt mingisse mõrvaloosse, mis saigi talle ja tema perele saatuslikuks. Kriminaaljälituses oli avatud vastav toimik ja puha. Tegelikult olid jõugu liikmed omavahel väga osavasti kokku leppinud ning tõmmanud Aivo isa kui tasase ja lepliku mehe sekeldustesse oma naha päästmiseks. Alles paar päeva enne kohtuotsust leiti, et süüdistused on vasturääkivad ja et Aivo isa on jumala süütu. Vabandati ja öeldi, et
isegi kriminaaljälituses tuleb teinekord ette eksimisi, ja kõik. Niinimetatud jõugu pealik aga viibis mõnusasti vabaduses. Sõbrakesed võtsid ta aga koos veel mingi tegelinskiga üles anda, kui ta midagi ette ei võta nende päästmiseks. Nii püüdiski siis see kodanik Aivo isa veelkord mängu haarata ja teda ära osta. Aivo isale aga niisugune asi kohe mitte ei meeldinud ja ühele järjekordsetest läbirääkimistest läks ta koos miilitsatöötajatega. Kodanik oli püüdnud keelitada ja meelitada — polevat paremat rikastumise võimalust.
Ainult paar aastakest istuda... Kui kodanik, käed rudus, restoranist
Volgasse toimetati, hüüdis ta Aivo isale, et seda ta ei kinkivat.
Loomulikult oli kogu sellel lool ka pealtnägijaid. Üle keskmise või kõrges vanuses endast lugupidavad daamid seal kohvikulaua taga teavad ju alati kõike
täpselt. Ja veel palju paremini, kui asjaosaline ise. Kulutuli aga ei levi vist ka nii kiiresti kui kuulujutt. Nii saigi Aivo isa ja kogu ta perekond terves linnaosas ja pisikeses sugulasteringis suure põlguse osaliseks. Kõik vanad tuttavad ütlesid neist lahti... Siis oli Aivo kõigest viiene.
Tüüp, kes Aivo isale kinnitas, et sel lähebhalvasti, pidas oma sõna, kuigi taolist masti mehed ei ole tavaliselt just kõige sõnapidajamad. Ta põgenes vanglast ainult ühe eesmärgiga — hävitada reetur ja äraandja. Selle tüübi süü oli juba niigi nii suur, et kaotada polnud midagi. Aivo isa oli tema neljas ohver. Ju vist polnud paberid korras, et teda kohe pärast arreteerimist maha ei lastud. Kuuend eluaasta täitudes mattis Aivo oma isa.
Kui Aivo kooli läks, sattus tema õpetajaks väga kena inimene, kes kunagi oma õpilaste koduste asjade järele ei nuhkinud. Temale piisas vaid kuulujuttudest. Aivo teadmised võisid olla ehk paremadki kui mõnel viiemehel, ent vaatamata sellele moodustasid enamuse tema palgast kolmed.
Aivo pärimisele — miks teised temaga tegemist teha ei taha — vastas ema avameelselt, et asi seisab ühelt poolt isa surmas ja teiselt poolt ka kõõrdi vaatavates silmades. Ema lohutas Aivot, et ega palju sõpru omada polevatki kasulik ja puha. Tõeline sõber nägevat sõbras ainult sisemist ilu, jättes välimuse tähele panemata. Aivole läksid need sõnad hinge. Tal oli ju tõepoolest Lemmo, kellega ta mängis ja õppis koos. Sedagi pani ta tähele, et tema ja Lemmo olid suuremad sõbrad, kui teised poisid oma mitme sõbraga. Aivo püüdis üle olla kõiksugustest narrimistest ja pilkamistest, nagu ema teda oli õpetanud.
Üleolev ja samas ometi nii mahasurutud olek oma klassikaaslaste suhtes ei jäänud ka klassijuhatajale märkamatuks. Õpetajale see muidugi ei meeldinud ja tema antipaatia oma õpilase vastu kasvas veelgi. Alati oli Aivo see, kes pidi puuduvat korrapidajat asendama. kes pidi prügikasti tühjendama, rõivistu korda seadma ja nii edasi.
Pärast mehe surma katkesid Aivo emal ka kõik tutvussidemed. Ikkagi ohtlik on
niisuguse inimesega end siduda. Aivole oleks välimuse parandamiseks piisanud vaid ühes pisikesest operatsioonist, mida selles linnas aga ametlikult ei tehtud. Kirurg keeldus aga viisakalt seda tööd enda peale võtmast, öeldes, et pole
sellel alal kompetentne. Nii pidigi Aivo ema oma seitsmekümnerublalisest kuupalgast kopikaid kõrvale panema, et oma poega pealinna (kallimasse kohta) viia.
Varem teenis Aivo ema tükk maad rohkem, olles ettekandjaks ühes linna esinduslikumas restoranis. Vahepealsed sündmused viisid aga vaese naise rööpast nii välja, et ta jõudis ühe nädala jooksul kaks väliskülalist kohvi ja kõige muu kandikul olevaga üle valada. Haistes kahest küljest lähenevat ohtu, otsustas restorani juhtkond Aivo ema sellelt töölt vabastada.
Katlakütja amet oleks sellele õrnale naisterahvale kindlasti üle jõu käivaks tööks osutunud, liiatigi ei sallinud ta silma otsaski joodikuid, kellest aga katlakütjate enamus moosustus, ja nii saigi Aivo ema pärast vallandamist endale ajutiseks töökohaks koha ühe ettevõtte koristajana.
Aastatega närtsis Aivo ema päris ära. Ta muutus vastuvõtlikuks haigustele. Peale kõige muu olid tal ka närvid päris läbi. Pole ju nali kuulata enda kohta iga päev laimujutte ja pilkamist. Pärast järjekordset külmetust tuli Aivo emal kopsupõletikuga haiglasse jääda. Aivo anti lastekodutöötajate järelvalve alla.
Kõigele vaatamata ei nähtud Aivo silmis kordagi pisarid. Isa oli enne surma talle selgeks teinud, et pisarad ei ehi meest ning pealegi ei aita need põrmugi. Naermas võis aga seda poissi näha täpselt sama tihti kui nutmaski. Nii oligi kümneaastane poss pidevalt filosoofiliselt morni ilmega ja nii mõningi inimene, kes teda ei tundnud, võis arvata, et sirgumas on keegi kohutavalt tundetu inimene.
Kui Aivo ema haiglast välja kirjutati, tuli tema nimele rahakaart keskmise rahasummaga. Teisel küljel seisid sõnad:
Poisi jaoks. Nagu selgus, oli keegi kaugelt sugulane siiski lõpuks härdaks läinud. Algul püüdis Aivo ema seda raha tagasi saata, kuid kui see aadressi puudumise tõttu ebaõnnestus, otsustas Aivole üht-teist osta ja viimaks kauaoodatud operatsiooni-asjad joonde ajada. Tigedale naabrinaisele aga ei jäänud naise äkiline rikastumine tähelepanuta nig ta otsustas sellest kibekähku võimudele teatada. Naabrinaine ei sallinud Aivot ega tema ema silmaotsaski, kuna üksord olevat Aivo tema kasvuhoonel kõik aknad kiviga puruks pildunud ning Aivo ema polevat nõustunud kahjusid hüvitama. Tegelikult polnud kahju tekitaja kaugeltki mitte Aivo, vaid tema klassikaaslased — süü veeretati Aivo kaela.
Ühel hommikupoolikul sõitis
Volga ukse alla. Kriminaaljälitus otsustas tulla äkilise rikastumisega seotud asju arutama. Mis? Kus? Kes? Millal? Kust Aivo ema võiski teada. Ta vaid oletas. Lubati kontrollida. Kontrollitigi. Heategija kartis aga heategu omaks võtta — mine sa tea, mis teised sinust arvavad! Kuna mingeid tunnistajaid ega süüdistajaid peale naabrinaise ei leitud, jäeti vaene lesk sinnapaika. Kogu see vahejuhtum andis aga uut hoogu kuulujuttudele. Tõenäoliselt oleksid naabrimammid Aivot mädanenud kartulitega pildunud, kui see tänavale läks, kui see vaid sünnis oleks olnud — igavese varganäo ja päri poeg ikkagi ja puha!
Aivo ema ei pidanud enam vastu. Maakeeles öeldes läks ta lihtsalt hulluks. Aivo anti taas lastekodutöötajate hoolde ja ema paigutati psühho-neuroloogiahaiglasse. Viimane aga ajas naise endast nii välja, et ta otsustati igaks juhuks pikemaks ajaks trellide taha jätta.
Ta jooksis mööda tänavaid ega olnud üldse õnnetu. Võib olla ta ei teadnudki, mida tähendab
õnnetu. Miks pidigi ta õnnetu olema, kui oli äsja nahka pannud prügihunnikult leitud kanapoja, keedetud ja puha. Ta oli kodutu? Ei. Tema koduks olid linnatänavad, pargid...
Aivo tuli oma kasvatajaga ema külastamast. Ema ei olnud enda poega ära tundnud. Nad kõndisid vaikides mööda tänavat, kui vastu tuli
koer. See oli algselt olnud valge, praegu aga porist pruun. Tema pulstunud karvad rippusid maani ja lohisesid läbi poriloikude. Käppadelt pritsis pori ka seljale. Silmi polnud näha. Need olid kas liiga suurte kõrvade või siis pulstunud paruka varjus. Vahest oli koer hoopis pime. Seljal, tagakäppade kohal, oli suur karvatort. Looma eesmist ja tagumist osa võis eristada ainult tema liikumise järgi.
—
Tädi, võtame selle koera endale! — Issand halasta! Sa vaata, mihuke ta välja näeb! Kuhu sa ta paned?
—
Peseme ta puhtaks ja kammime ära ja... — sattus poiss vaimustusse, ise koera juurde, kes teda uudistama jäi, maha kükitades.
— Fuihh! Ära sa teda jumala pärast puuduta! Ta võib marutaudis olla ja sind hammustada. Näe, juba urisebki! Tule juba — sikutas lastekodutöötaja Aivot kättpidi.
—
Aga tädi! Ega välimus pea veel tähendama, et ta kuri on. Võib olla tal polegi kodu... — Jäta jutt! Niisugust räpast elukat ei või ma ometi koju lasta, — muutus kasvataja juba närviliseks, kuna teadis, et temal tuleb Aivo edasise käekäigu pärast muretseda.
Aivo ei olnud harjunud vastu vaidlema. Ka mitte paluma. Seekord püüdis ta aga selgusele jõuda, miks kasvataja näeb ainult koera välist külge, samas kui seesmiselt võis koer teab kui heatahtlik olla. Ainuke asi, mida ta tõeliselt endale tahtis, jäi tal saamata.
—
Räpane elukas... Järelikult olen mina ka temale ainult kõõrdsilmne jõmpsikas, — mõtles ta.
Tee koduni mindi vaikides. Õhtul sai Aivo loa Lemmo poole minekuks.
Lemmo rõõmustas sõbra tuleku üle. Aivo kurtis oma muresid ning rääkis, kuidas tal enam ema ei ole. Kui poisid suurt raudteede-süsteemi Lemmo toas üles seadsid, tuli koju Lemmo isa. Ta oli purjus. Ta hakkas oma naisega külalisest rääkima. Mees leidis, et see pätivõsu peab jalamaid nende majast kaduma. Naine püüdis meest rahustada, öeldes, et kuhu tal ikka minna — ema on hullumajas, poiss elab võõra inimese hoole all.
— Ah et koguni hullumajas! Isa roimar ja ema hull, sina lased ta aga meie pojaga kokku!...
Need olid viimased sõnad, mida Aivo kuulis. Ta ei saanud ju kõrvu kinni toppida, kui joobnud mehe kõrgendatud bass üle terve maja kajas. Üleriideid sinnapaika jättes tormas ta majast välja, tänavale.
Ta kõndis mööda tänavaid ja ei olnud üldse õnnetu. Ta oli unustanud, mis asi on
õnn, seepärast. Ka külma ta ei tundnud. Esimest korda pärast isa surma ta nuttis. Nuttis, kuid polnud õnnetu. Siiski olid need kibedad pisarad. Ta kõndis ja kõndis, jõudis maanteele ja aina läks ja läks. Kordagi ei vaadanud ta tagasi.
Kodutu koer hulkus mööda tänavaid ja õuesid. Ta oli kunagi kellegi oma olnud, kuid see Keegi arvas lõpuks heaks temast lahti öelda. Koer ei uskunud oma meeli, kui ta ukse taha visati. Tema peremees oli siis purjus. Kui ta tuppa tagasi püüdis pääseda, virutati talle harjavarrega. Valus oli! Ta lonkas siiamaani õrnalt paremast puusast. Varem oli tema kasukat kammitud ja teda isegi pestud, nüüd muutus ta aga kord-korralt räpakamaks. Kui ta juhtus mööduma mõnest poistekarjast — näiteks kooli juures — sai ta peaaegu alati kivirahet tunda. Kui oma nooruspäevadele mõelda, tuleb vägisi nutt kurku. Koeral pole aga sünnis nutta. Kellele olekski tal olnud kaevata? Teised koeradki ei sallinud teda. Nii ta siis hulkus mööda tänavaid, püüdis kõrvale hoida teistest koertest, kivisid loopivatest poisikestest ja joobnud meestest.
Pärast kaks päeva kestnud otsimisi leidsid kriminaaljälituse töötajad poisi laiba kaheksa kilomeetri kaugusel linnast, ühest võsastunud metsast. Poisil tuvastati surm mürgituse läbi. Ta oli söönud ussilaka marju tema väikesele organismile surmavas koguses. Lahkamisel leiti, et poiss ei olnud muid marju söönud, kuigi samas kasvas maasikaid ja vaarikaid. Loodusõpetuse tunnis võeti viimati läbi teema mürgistest metsamarjadest ja -seentest.
