Härra Schulz (XXIII)

Hafman liigub raali juurde ja uurib seadmeid. Ekraani kohal on mitmete tulukeste ja nuppude hulgas ka kaks klahvi — must ja valge. Hafman proovib vajutada valgele. Klahv oleks justkui kinni keevitatud. Ta lööb seda rusikaga. Tundmatu võpatab. Pilt ekraanil kustub, kuid tekib hetke pärast uuesti, värvilisena. Tormate puldi juurde ja lööte revolvripäraga vastu musta klahvi. Mees jääb liikumatult seisma. Ekraan kustub. Kustub ka punane tuli ja põrin lakkab.

— Tehke talle massaaži, muidu ta sureb, kamandate mehi, sest näete politseinikku krampi tõmbuvat.

Hafman kutsub arsti — sedapuhku on telefon hädavajalik. Surev mees pannakse põrandale pikali ja teda hakatakse igatpidi väänama. Mõne minuti pärast jõuab kohale arst ja teeb mehele adrenaliini toimet alandava süsti. Näib, et politseinik pole selle "tõve" vastuvaktsineeritud, nagu Hafman.

Kaks ekraani veel helendavad. Järelikult on kaks robotit veel tegutsemisvõimelised. Teil pole tahtmist lasta end ega kedagi teist "hüpnotiseerida" ja vajutate mustadele klahvidele helendavate ekraanide all. Need kustuvad. Kaob ka laehelendus ning ruum muutub pimedaks. Kaks seni pimedana seisnud ekraani hakkavad närviliselt sähvima.

— Kurat! Nad polegi nii abitud...! See võib olukorra veel hullemaks teha... ärata mõni neist ellu, muidu me ei näe end kaitstagi,... hädaldab Hafman.

Mõtlete, et tal võib õigus olla ja otsite käsikaudu klahve. Valgus taastub ja kõik hingavad kergendunult. Ekraanil on näha ust ja hetke pärast seisab lävel veel üks samasugune robot. Tal on käes mingi kepike ja ta suunab selle ühele meestest. See karjatab ja kukub surnult põrandale. Tugev elektrilöök. Vajutate uuesti mustale klahvile ja kõik pimeneb. Kahel ekraanil on näha punast virvendust. Suletud ring.

— Me peame põgenema, kuni ei tunne seda süsteemi, arvab keegi. Tal on õigus.

— Uks on kinni, ütleb keegi, kes ukse juures seisis.

Punaselt virvendanud ekraanidele tekivad mingid kujutised. Tõenäoselt on need ruumis viibivate inimeste kujutised mõne roboti vaateväljas, mõtlete.

— Liikuge, liikuge... siin on keegi,... karjub Hafman närviliselt.

— Kes on telefoni juures? Katsuge kedagi ometi appi kutsuda ja las toovad võimalikult palju taskulampe, teete korralduse.

— Sidet pole, kurat võtaks!

— Oo, issand!, haliseb keegi.

— A-ai! See on,... kostub mürtsatus ja ühel ekraanidest on näha kukkuva mehe kontuure.

— Kas siis kellelgi tikku ei ole?


Hafmanil on — ta on suitsumees. Süütate tiku ja näete selle õrnas valguses mingeid monstrumeid ruumis seisvat. On liiga hämar, et täpsemalt aru saada. Süütate uue tiku ja lähete raali juurde. Otsite klahve. Kuid nende kahe ekraani juures pole klahve.

— Meil ei jää muud üle, ütlete teie ja lülitate jaoksonnas viibiva roboti tööle. Ekranile ilmuvad kahe arsti uurivad näod, kes vaatavad otse "silma"... Kuid laevalgus ei sütti. Ekraani kuma annab oletada, et monstrumid kaovad seintesse — üks ühele, teine teisele poole. Ühe noormehe närv ei pea vastu ja ta tulistab seina.

— Lõpetage! See võib halvasti lõppeda, röögatab Hafman: ...ja mitte ainuüksi teile.

Sein sulgub ja samas lööb lagi helendama. Uurite kohta, kuhu kadus robot. Seinas on vaevumärgatav pilu, mis moodustab uksekujulise kontuuri.

— Kas me oleme nüüd vangis?, küsib arst.

— Vist küll — sidet pole.

— Ei, uks on lahti!

— Peame selle pesa kahjutuks tegema, kuid niisama lihtsalt see ei lähe,... alustate teie.

— Ja sina mõtlesid, et vajutad nupule ja maailm on sinu?, ironiseerib Hafman.

— Vaadake!, osutab üks politseinik ekraanile. Sellel on kellegi kontuur ja rohelised kokkutõmbuvad ringid.

— Oleme nad kõik üles ässitanud...

— Peame siit kähku põgenema ja selle roboti sisse lülitama, teeb arst ettepaneku.

— Pole tarvis, lausub nahkkinnastes politseinik, kes on robotilt kepikese eemaldanud: ta on täiesti taltsas.