Iselaadne humanoidijuhtum (I)

Läbi õige mitme isiku jõudis meieni teade, et keegi Tiheda kandi mees olla kodus tavapäratuile külalistele ulualust andnud. Asjaolusid maksimaalselt täpsustades, kerkis nõu juhtunusse selgust tuua. Nii tegimegi.

Pärast mõningaid peipsiäärsel vene tüüpi külatänavatel kirumisrohkeid ekslemisi läks korda asjaosalise maja leida. Ukrainlasest peremees, Tsöpov Argei Nikifere p (sündinud 1927) võttis meid lahkelt vastu. 1980. aasta 9. mail kõneles ta magnetofonilindile järgmist.

No vot, ükskord tulid minu juurde ja et õhta, õhta tulid mulle kuskilt tähe peal, kuu peal, mingisugused kolm inimest — kaks naist ja üks mees. No ja siis palusid mind öömaja. Ja siis mina olin nõus. Nad ütlesid nagu, et teiste sugulaste pool või tutva pool saivad teada, et mul on ruumi. Mina, jah, ja andsin neile öömaja siis. Nemad nigu kaugelt lendanud, jah, hakkasid paluma minu käest: no niisugune lugu, et vaja pesta endid, et nad üle, kas üle aasta või, jah, öeldi et lendanud. Ja siis mina kandsin neile vett kõik. Ja nemad hakkasid pesema. Ma soendasin vett nendele veel.

Vahepeal ma ajasin nendega ikka juttu. Niisugust juttu, et küsisin nende käest, kui kaugelt nad on. Nemad ütlesid, et kuskilt ikka teise tähe või maa pealt. Ja ja siis küsisin, et, noh, kuidas neil siis seal. Siis nemad ütlesid, et meil on nii palju rahvast, et ei ole kuskil elada.

Ja siis söögi poolest ma pakkusin nendele süüa, aga nemad ütlesid, et meil on oma söök. Ja niisugune herne moodi, vai, niisugused nagu tablett. Sellega saab elada kolm kuud kuni pool aasta, öeldi nii.

No siis ma küsisin nende käest vahepeal, et kuidas ka teil nii on, inimesed teil elavad seal ja kas targad seal on. Siis nemad nii keelasid mulle nii seda ütelda praegu. Ja nad ei ütelnud mulle, kui tark seal on inimesed. Kõik inult öeldi, et pärast tuleb teil sama lugu kah. Jah.

Ja siis päevaks nad läksid ära, uurisid järgi ja siis õhta ka tulid kodu jälle. Siis seletasid mulle, et teil on siin ju ruumi veel küll. Ja et teil on ikka vähe masinaid. Ütlesin, et isegi praegu on küll masinaid, et seda kütust kus on võtta. Siis nemad ütlesid, et jaa, kütust saab võtta nagu meilgi — väike klaasikene, saab lendada aasta viisi selle kütusega. Jah. Siis nemad olid minu juures ikka kaks ööd. Siis mina vaatan ikka, küsin nende käest kõiksugu värki, nemad vastasid mulle küll ilusti kõik. Ja nemad ei peitnud minu eest ära ka. Vot, jah.

— Milline välimus neil oli?

No neil oli välimus, oli nigu tavalised inimesed, nagu ainult peenem, nisuke kergemad inimesed olid. Ei ole ja nagu meil rasked inimesed. Siis ma küsisin ka, et kas teil on kõik niisugused. Jah.

— Kuidas nad kõnelesid?

No kõne neil niisugune nagu räägivad tsiit-tsiit-tsiit... Omavahel niisugune. Nagu meil ma peal niisugst keeli ma pole kuulu kunagi. Aga mulle vastasivad ilusti vene keeles.

— Ilma aktsendita?

Ilma aksendita. Kõik tipp-topp vastasid mulle. Nemad ütlesid mulle, et nendel on mitu keelt suus, kus nemad saavad seda, jah. Sellepärast nad õpetavad seal välja, et siis võibolla satuvad teise planeedi peale. Igasugused keeledki on neil ja puha.

— Seljas olid neil kombenesoonid?

Jah, olid. Ja väikesed mootorid olid seljas ja... Ja väikesed niisugused nagu kotid, nigu ranitsad, mis olid aparaadid ja söögid ja kütus. Jah. Aga väikesed olid niisugused. Nendel olivad nagu tuurrud – niisugune selga käisivad nagu kõik üleni tervelt.

— Millest nad veel rääkisid?

Noh, nemad... kui algus oleks mul nüüd, siis mul kõik kah oleks meeles. Kaks aastat juba läks mööda seda lugu. Siis ma ikka pärisin nendelt palju kõiki värki ja nemad vastasid mulle kah, ilusti, korralikult. Aga nüüd ei tule meelde mul, mis ma veel nendega rääkisin. Oleks algus olnud...

— Kuidas nende lahkumine oli?

Kohe nad ütlesid mulle, et nemad nüüd lähevad ära oma ülemuste juurde ja ja siis kannavad temale ette, et niisugune planeet, nad käisid nüüd. Jah. Öeldi, et me peame nüüd ära minema.

— Ja siis lubasid tagasi tulla ka või?

Jah, ütlesid, et võibolla kas selle planeedi peale või teise planeedi peale. Võibolla satume siia, siis tuleme veel sinu juurde

— Kas te kogu seda juhtumit mõtetes või tunnetes kuidagi ette ka aimasite?

Ei olnud mitte midagi mul.

— Täiesti ootamatult?

Ootamatult, täiesti. Istusin ilusti ja koputasid ukse peale. Ja siis lasin tuppa.

— Kellega te vestlesite?

Kõik, võib ütelda, vastasid mulle. Jah. Nagu korda mööda. Või kes hakkas vastama, see vastas. Jah.

— Ja nägu oli paljas, mitte nagu selle "skafandriga" kaetud?

Ei olnud. Paljas kohe nägu. Paljas, nägu oli paljas, niisugused ilusad ümmargune nägu nagu inimesed. Ainult kerged niisugused inimeseda, niisugused, jah, peenemad.

— Kunas see lugu siis õieti aset leidis?

See oli kaks aastat tagasi nii jaanuari kuus. Jaanuari kuus, umbes neljandal või kuuendal jaanuaril.

Täiendusi

1. Olendid soovitasid endid pildistada, et siis oleks pärast neid võimlik vaadata. A.T.-l ei õnnestunud aga aparaati hankida, sest teda peeti lihtsalt vaimuhaigeks.
2. Oletatavate humanoidide pikkus oli umbes 1,5...1,5 meetrit. Näod samas värvitoonis, mis inimestele omane, sarnased ka silmad.
3. Päevast tegutsemist põhjendasid nad sellega, et pimedas ümbrust ei näe. Olendid olevat liikunud lennates. Tõsi küll, mees seda oma silmaga ei näinud. Lokaatorid ei hakkavat nende lennuaparaatide külge.

Ain Raali ja Illar Leuhini
uurimusretke kirjeldus järgneb..