IS 075-7442 — 811102
Väga paljud inimesed suhtuvad kunstlilledesse suure põlgusega, pidades neid hinhetuteks ja kunstlikeks. Õigusega. Sest kunstlikud nad ju ongi. Alati pytakse leida võimalust kenade lõikelillede ostmiseks ja kinkimiseks, sest potilillede kinkimine olevat kuidagi rohmakas.
Lähtudes auraalsest tasandist, pean ütlema, et kunstlillede kinkimisel on lõikelille ees isegi teatud eelised. Nii puudub mõlemal ju tegelikult hing, kuna lõigatud lill on surnud. Tema väli on katkenud, võib öelda, et praktiliselt puudub.
Hoolega meisterdatud kinstlilledes võib olla rohkemgi head energiat kui kuidagi-moodi varrelt kahmatud lõikelilles. Viimane võib endas pigem halba energiat sisaldada. Pealegi seisavad kunstlilled terve igaviku, lõikelilled aga närbuvad sealsamas paari päevaga. Peenral kasvaks aga iga lill kõige meelsamini.
Siit järeldades on kõige parem siiski taime kinkimine. Võib ju kinkida elusa noore taime, kelle ellujäämine sõltub vaid uue peremehe hoolikusest. Ja milleks kinkida siis teeservast korjatud nurmenukke või kalli raha eest ostetud roose. Kas selleks, et näidata oma lugupidamist? Lugupidamist närbuvate lilledega, surnud lilledega, laipadega? Samas võiks ju kinkida ka surnud hiirte topiseid, millel jalad alt lõigatud.
4 kommentaari:
Et suurem osa neist IS-idest on kirjutatud "saladirektiividena" iseendale, siis jätab nii mõnegi sõnastus avaldatuna tublisti soovida. Siin ongi nende suhtumiskildude esmakordse avaldamise koht.
Tähelepanuväärne, et tol perioodil (vanuses ca 7500) püüdsin juurutada y tähte topelt-üü asemele.
Tol perioodil püüdsid paljud juurutada ü tähe asemel y tähte. Eriti luuletajad. KÜll aga näen esmakordselt topelt-üü asemel üht igrekut :D
Hoiakud selles loos on bioloogiahuvilise inimese jaoks igati loomulikud. Lõpus asetsev võrdlus hiire topisega aga üpris tülgastav.
Vähemasti selle direktiivi puhul ei ole autor hiljem oma seisukohta muutnud. Ja eks ta osaliselt muidugi õige ole - võimalusel tasuks eelistada lõikumata lilli. Kunstlilli ma samas ei poolda, just loos mainitud hingetuse tõttu. Minu poolest võiksid nood üldse olemata olla. Samas, mulle tundub, et ka lõikelilled võivad armastavates kätes kiirata positiivset (ilu) energiat. Sealjuures tuleks need muidugi enne jõulist närbumist vaasist eemaldada. Mitte et ma isiklikult sooviksin, et mulle nüüd hakataks lõikelilli kinkima, aga tean siiski mitmeid isikuid, keda need rõõmustavad.
Kui nüüd vana pikaealise traditsiooni kohaselt igasuguseid asju ENERGIALE taandada (mis iseenesest polegi vale, kui vaid seda energiat ülimalt pisteliselt ja kallutatult ei kasutataks), siis peab küll tõdema, et seda iluenergiat on kahtlemata enamikus kunstlilledes märksa enam ja kestvamalt.
Inimkeeles väljendudes on kunstlilled enamasti kaunimad ning püsivad tuhandeid kordi kauem kui kiiresti närbuvad lõikelilled.
Direktiiv oli kirja pandud ajal, mil kunstlilledena tunti üksnes värvilisest ja kiiresti luituvast krepp-paberist ning traadist vidinaid, mida oli keerukas pärislilleks pidada. Praegusel ajal tehakse igasuguseid toalilli sedavõrd oskuslikult järgi, et sageli tuleb neid sõrmega katsuda, veendumaks, on need elusad või mitte.
Ma saan aru nende inimeste ürginstinktist, kellele meeldib end tunda võitja ja vallutajana. Võimalik, et sellised lillelemburid paneksid meeleldi ka tiigri või põdra täistopitud pea oma seinale ning naha kamina ette vaibaks. Kui siin rääkida inimliku ja loomaliku vahekorrast, on minu meelest lõikelillelembesed inimesed selles skaalas tublisti loomaliku lähedal.
Postita kommentaar