Härra Schulz (XIII)

Õhtul istuvad kõik viis roimarit teie toas. Pealtnäha täiesti normaalsed inimesed. Isegi jutu poolest. Kui ainult mitte nende erialaväliseid teemasid puudutada. Huvitaval kombel on kõik viis seotud tolle neetud lossiga. Direktor, peavarahoidja, aednik, katlakütja ja öövalvur.

Seersant Vossi olete saatnud Schulzi endist naist otsima ning peate peamajja üle kolima, kuna kavatsete seda prouat koloneli kabinetis küsitleda. Ja konspiratsioonil pole enam suurt mõtet. Remson on pealinnast mikrobussi tellinud ja kohe peab see kohale jõudma. Ka Olde on sõiduvalmis. Tal pole õnnestunud midagi olulist avastada.

Teie siiasõidust on möödunud kakskümmend kaks päeva. Kümne minuti pärast on auto kohal ja kõik seitse sõidavad minema. Teie istute oma limusiini ja sõidate Leedi Ashley tänavale, kus asub Kriminaalpolitsei uus hoone. Proua Schulz on juba seal.

— Tervist, minu nimi on Halme. Tahtsin teile esitada mõned küsimused, mis teie meest puudutavad.

— Me elame lahus.

Lasete end koloneli kabinetti juhatada, palute daamil istet võtta ning tellite kohvi.

— Ma tahtsingi küsida teie lahutamise põhjust,... kui see muidugi saladus pole.

— Oh, mis siin ikka salatseda... Pärast puhkuselt tulekut ei tundnud ma teda enam ära. Ta oli nii muutunud... Magasime viimased nädalad enne lahutamist eraldi... Ta ju magas nagu surnu ja ei liigutanud end öö jooksul vist kordagi... Mul hakkas vastik. Mõistate — vastik. Vanasti oli ta lõbus ja rääkis pidevalt anekdoote... Heh, oleks mind nendega peaaegu et ära tüüdanud... Siis aga oli nagu elav laip, ei rääkinud millestki muust kui oma muuseumist ja inimkonna tulevikust. Kui meile tulid külla minu ema ja õde, ei tundnud ta neid ära. Kujutate ette!? Mulle tundus, et ta on hulluks läinud... Naine hakkab nuuksuma.

— Rahunege, proua...

On näha, et eriti südamesse ta seda kõike pole võtnud. Tuuakse kohv. Valate kohvi tassidesse ja tõstate ühe tassi Schulzi ette. Naine lõpetab nuuksumise.

— Kas te võite öelda, millal ta täpselt muutus?

— Ma ei tea, kui ma puhkuselt tulin, oli ta juba selline... Olin Inglismaal, kolm nädalat... Naabrid rääkisid, et minu meest polevat terve nädala kodus kuuldud. Oleks teine justkui lossis elanudki. Ma arvasin, et tal on mingi romaamn... Kolisin ema juurde ja...

— On tal lossis mingi ruum, kus ta saaks magada?

— Mul pole aimugi. Kabinetis tal see võimalus küll puudub. Mujal on aga kõledad tühjad ruumid või siis need eksponaadid... Ma küsisin seersandilt, aga ta ei teadnud midagi... On ta millagiga hakkama saanud?

— Teda... süüdistatakse vägistamiskatses.

— Issand! Seda... Seda poleks küll uskunud... Ja magas nagu surnu. Issand! ... Kas neiu oli ka ilus?

— Neljakümnene daam...

— Kuidas palun? Mina olen kolmkümmend kaheksa! Ta tõbras ju lausa mõnitab mind... Proua hakkab uuesti nuuksuma.

— Jätke see! Jooge kohvi ja olge mõistlik. Me karistame tedas selle eest.

— Viis aastat! Mitte vähem. Ei! Kümme oleks talle paras, hüüab proua sõjakalt.

— Kas te teate, kellega teie mees läbi käis?

— Enne oi tal palju sõpru... Viimasel ajal tegeles ta aga ainult töökaaslastega ja ühe vanamehega võõrastemajast. Ta ju ei tundnud teisi enam äragi! Jaa! Kui me veel koos elasime, tuli härra Lund meile. Varem käisime tihti väljas ja... Erik aga küsis talle otsa jõllitades, et kes see mees on ja mida siit otsib. Kujutate ette?! Mina oleksin tolle härra asemel talle vastu lõugu andnud, ausõna. Ja muidu olid nii suured sõbrad.

Tänate prouat ja saadate ta ukseni. Peate kurtma ajapuudust, sest naine hakkab pärima mõrvade kohta. Siis helistate Berginile.

— Halloo! Jan, teie või? ... Öelge, kaua te Sculzi tunnete?

Hääl telefonist vastab, et ta kohtus direktoriga paar nädalat enne epideemia puhkemist. Muu teid ei huvitagi.

Istute autosse ja sõidate lossi juurde. Seal võtate kaks juhuslikku töötajat endaga kaasa ja lähete direktori kabinetti. Uks on lahti.

— On teil need uksed alati lahti?

— Põhimõtteliselt küll, vastab restauraator. Giid noogutab.

— Ma olen politseist. Siin on mu töötõend. Istuge... ja rääkige kõigest, mida peate huvitavaks oma direktori juures.