Härra Schulz (I)

Vastava korralduseta poleks te iial sellesse linna sõitnud. See linn pole suur ja jääb magistraalist kõrvale. Varemalt olete alati siit mööda sõites vastikust tundnud. Te ei tea isegi, miks. Ka nüüd. Linn on justkui uttu mähkunud ning haiseb petrooleumi ja põlevkivi järele, on igati sompus ja masendav.

Sõidate mööda tänavat ja teil hakkab hirm, ehkki istute mugavas autos. Vaatamata pühapäevale on tänavad kuidagi tühjad ja kõledad. Vaid meeletul hulgal räpaseid koeri ja kasse on ringi hulkumas. Ühe oleksite äärepealt alla ajanud. On loogiline arvata, et inimesed tunnevad ilgust seesuguse tänavapildi vastu ning istuvad kodudes, selle asemel, et näiteks naabritele külla või vähemalt kinnogi minna. Teie meelest võiksid nad aga just kiuste tänavale tulla ja peo püsti seada. Kasvõi selleks, et suletud ringist pääseda. Kas tõesti viimase nädala sündmused...?

Aga nädala jooksul on siin tõesti nii mõndagi juhtunud. Ametlikult teatati mingist olematust vingumürgitusest, mis selektiivselt tappis ligi poolsada inimest koolimajas, tööõnnetustest, mille läbi hukkus neliteist tehase töölist ja siis veel mingist südamevalust, millesse olevat surnud kümmekond hukkunute omakseid. Kohtuarstid on nõutud, sest mingeid olulisi jälgi pole leitud. Arstid oletavad epideemiat või midagi veel hullemat, astronoomid ajavad süü päikeselaikude kaela, kunstnikud ja kirjanikud peavad võimalikuks enesetappu.

Ainult targemad ei arva midagi. Teie ei oska ka midagi arvata. Ei julgegi arvata, kuna teie kuueteistaastases praktikas on selline massimõrv esmakordne. Tegelikult pole teil mingit alust oletada, et tegu on mõrvaga. Kaheksast kolleegist on alles kolm. Teised olid kahe päeva eest väga kummalisel kombel hukkunud. Ka kolonel.

Üldse on tänaseks lahatud kuuskümmend viis koolnut, nagu teile hommikul telefoni teel teatati. Anatoomikum töötab kuuendat päeva ülekoormusega, ametis on kõik kohalikud arstid. Kuid avastada pole suudetud praktiliselt mitte midagi.

Arutu oleks kohe Kriminaalpolitseisse sõita. Olete siia tulnud muretu turistina, kes justkui poleks kuulnud ega näinud siinsest õnnetusest. Ja julgeoleku mõttes ei tohi seda unustada. Peatate oma mustjaspruuni limusiini viiekorruselise võõrastemaja ees. See on siin kuuekümne tuhande elanikuga linnas ainuke. Siis selgub, et toa ettetellimisel pole olnud mingit mõtet, kuna teie olete neljas turist, kes niisugusel ajal siin elada soovib. Maja on tühi ja kõle. Administraator on end haigeks kuulutanud ja sõitnud male ema juurde. Portjee koos kahe teenijaga on ajutiselt selle maja kogu personal.