Härra Schulz (XVII)

Niipea kui plahvatusest tekkinud tolm hajub, tormate läbi tekkinud avause edasi. Kukute vähemalt poolteist meetrit kusagile allapoole ja väänate jala, kuna mingi kivi jääb teile ette. Teie kannul tulevad Hafman, Olde ja leitnant. Veel kaks politseinikku, automaatidega. Teil Hafmaniga on revolvrid.

— Valgust, ruttu valgust!, karjub Hafman.

On vaid kaks taskulampi. Valgusvihud otsivad mööda seinu ja leiavad lüliti. Olde lülitab valguse. Olete pikas koridoris, mis lõpeb uksega. Uks pole lukus. Tõukate selle lahti ja... tardute paigale. Käsi revolvriga langeb alla. Olete ovaalse ruumi uksel. Ruum on valgustatud ja näha on veel kolm raudust. Keset ruumi seisab liikumatult Schulz, käed justkui palvuseks peakohale ette sirutatud. Ta on surnud. Silmad on pärani, aga kuivad ja tuhmid. Uksed on kinni.

Need pole tavalised uksed, vaid justkui mingid luugid. Ja pole arusaadav, kuidas nad üldse avanevad. Lasete Erik Schulzi kuju ära viia ja saadate seda kuni autoni. Hugot pole leitud ja teda ei otsitagi. Annate selleks uue korralduse. Kümme meest lähevad poissi otsima, erigrupp jääb suletud uste juurde. Huvitav oleks teada, mis nende taga on. Eriti hinnalised väärisesemed? Olete väsinud ja sõidate hotelli. Kell on juba kaks.

Magama te ei heida — ootate kõnet. Olde tahtis isiklikult Schulzi aju üle vaadata ja lahkamisel viibida. Ta oletas, et direktoril võib olla ajukasvaja või midagi analoogilist. Teie aga olete kogu oma võhiklikkuses peaaegu kindel, et leitkse adrenaliini hiigelkogus veres, kõik üldkrambi tunnused ja ei midagi uut. Nagu kõikidel teistel surnutel.

Ja siis helistatakse.

— Halme kuuleb.

— Tulge kiiresti anatoomikumi, ütleb Olde. Ja sellega kõne piirdubki.

Arvatavasti on midagi juhtunud, järeldate loogiliselt. Äkki tõesti kasvaja? Või lõhestunud aju või muud niisugust. Läheneb hommik, aga vihmasadu hoiab ilma pimedana. Sõidate kiiresti ja oleksite äärepealt ühe hulkuva kassi alla ajanud. Nelja minuti pärast olete anatoomikumi juures. Olde tuleb uksele vastu, kuid on endassetõmbunud ega lausu sõnagi.

— On midagi uut?, püüate juttu alustada, kas uus haigus?