Härra Schulz (XXIV)

Kaks meest jäid klahve vaheldumisi sisse ja välja lülitama. Nii ei jõudnud robotid end veel õieti kogudagi, kui nad välja lülitati, et siis mõne hetke pärast jälle sisse lülitada. Kutsusite Ulivo seda kupatust üle vaatama, erigrupi saatsite aga energiaallikat otsima. Kui kogu linna elekter välja lülitati, töötas sealne nõiakoobas ikka edasi. Sama jõudsalt.

Istute koloneli kabinetis ja ootate ühendust Remsoniga. Veel kaks minutit ja pinisebki telefon.

— Härra Halme?

— Kas tulemusi on? Panin Ulivo uuele tööle ja ei jõudnud temalt isegi seda pärida, kas ta hommikust on söönud. Kuidas need...

— Oo! Nukud töötavad suurepäraselt. Ainult et me ei osanud neile seda edasi öelda, mida tahtsime. Meie antud "mõtetest" tekkisid neil ainult absoluutselt segased kujutlused kõigest nähtust...

— Kas teil relva on?

— Ei, aga mis siis?

— Võiksite nad maha lasta.

— Kuidas?

— Inimesi neist nagunii enam ei saa. Nende aju on kahjustatud. Vaevalt, et me neid tolle puldi tagant juhtima viitsime hakata... Ah et pole relva... Noh, siis ässitage nad oma de novo puldiga üksteise vastu üles... Las tapavad üksteist... see oleks neile paras! Aga ma ei räägi vist enam päris selget juttu,... ja te katkestate kõne.

Olete meeletult väsinud. Samas heliseb telefon ja te olete sunnitud küsima:

— Kes seal veel on?

— Ikka mina, Halme, kuuldub Remsoni hääl.

— Kuulge, doktor, vabandage mind, aga ma olen väsinud ja ei soovi sel teemal enam vestelda. Te vajutate taas nupule ning side katkeb. Samas tellite lossi.

— Linnamuuseum kuuleb.

— Major Halme räägib. Kas uudiseid on?

— Esialgu mitte, härra major.

— Noh, siis ma lähen hotelli. Las keegi vahetab ka Hafmani välja — ta sai haavata ja pole kaua maganud.

Lähete autosse ja mõtlete hotelli sõita. Meenub Hugo. Helistate haiglasse. Saadud vastus on mõneti ootamatu, kuid samas tavaline. Poiss oli surnud varsti pärast haiglasse viimist. Vastu autot käib tume põnts. Üks kass jäi alla. Te isegi ei peatu, et laipa teelt kõrvale visata. Poolmagades jõuate oma tuppa ja viskute riietega voodile.

Kui mitte kella uskuda, siis tundus, et saite vaid viis minutit puhata. Telefon on vist juba tükk aega pinisenud.

— Ma kuulen.

— Sõitke kohe lossi juurde...

— Kas on midagi uut?, olete teie unesegane.

— Kiiresti! Elektroonika sai aru, et midagi on viltu ja...

— Ahah... ja-jah, ma kohe... Mi-is? Mida te ütlesite?, saate alles siis aru, kui ühendus oli juba katkenud.

Midagi on juhtunud. Jälle! Hüppate jalule ja tormate alla. Ukse juures tervitab portjee teid viisakalt. Ta ei teagi arvatavasti, et tapsite tema tütrepoja.

Juba eemalt võib näha mingit koletut suitsusammast. Kolm tuletõrjemasinat on kohal. Peatate auto ja hüppate välja, teile tulevad vastu Olde ja restauraator. Sajab tolmu.