Härra Schulz (III)

Teie ettekujutus Hugost oli olnud hoopis teistsugune. Tegelikult polnud portjee tütrepoeg enam midagi nii väga laps. Ta oli sidepidajana ääretult kasulik. Olite teinud temale väikese katseaja, mille jooksul ta end kenasti ülal pidas. Oma koolivälisest tööst ei rääkinud ta kellelegi. Kool avati uuesti, kuid kõrvaliste isikute viibimine seal on kategooriliselt keelatud. Välja arvatud kriminalpolitsei töötajad, mõistagi.

Kaks päeva on lapsi välja kutsutud, et taastada tolle näiteringi juhendajana esinenud roimari välimust. See on aga kõigil meelest justkui pühitud. Kaasa arvatud õpetajad. Kuigi ebaloomulikult kaua aega selleks läheb, hakkab asi lõpuks ilmet võtma. Teie käsul on hakatud roimarit otsima. Antud olukorra ülemusena olete andnud käsu ülevabariigilisteks otsinguteks. Ja peaaegu kogu side käib Hugo kaudu, kes justkui käiks vanaisa juures. Telefoni ei tasu niisugustel juhtudel usaldada.

Viimati tõi Hugo teile teate, et neli kirjelduskujutisele sarnanenud piiril kinnipeetut toodi kooli, laste ette, kuid kõik nad osutusid süütuteks inimesteks ning nende ees tuli vabandada ja nad vabastada. Olukord on lihtsalt ennekuulmatu.

Turistina peate muuhulgas ka kohalike kunstiväärtuste vastu huvi tundma. Pealegi on lossis hea mõelda. Te istute oma mustjaspruuni luksuslimusiini ja kihutate linna servale, lossi juurde. Lukustanud autoukse, ühinete mingi läbisõidul oleva ekskursioonigrupiga. Giid räägib igavalt ning seda rohkem jääb aega ringi vaatamiseks ja mõtlemiseks. Siis peatub teie pilk ühel muuseumitöötajal, kes teile kahtlaselt tuttav tundub. Kuid te ei suuda meenutada, kus võisite toda meest varem näinud olla. Tekib hirm, et teid võidakse ära tunda ning lahkute muuseumist ja lossist. Peate olema ettevaatlik, sest kes teab, millal mõni vana tuttav hääl hüüab: "Oo! Major! Sina ka siin!" Aga mis major te saate olla, kui olete hoopis keegi kirjanik Schulz. Sest see lugu pole sugugi mõni lihtne vägistamiskatse või labane pangarööv.

Teie tegelikku funktsiooni teavad praegu vaid portjee, tema tütrepoeg ja kolleegid. Niisugustes piiratud tingimustes töötamine läheb raskeks. Vajate abilist. Tänavaautomaadist helistate pealinna ja küsite major Hafmani järele. Vastatakse, et major on koju sõitnud. Hetke pärast saategi koduga ühenduse:
— Halloo! Siin Schulz. Olukord on täbar. Minu kirjanikuvaim hakkab raugema... Kas sa ei saadaks mulle mõnda nooremat žurnalisti appi....

— Ahaa, tere! Mõtlesingi just sinust. Žurnalisti pärast ära muretse... kuigi ma pole just teab kui noor... Lühidalt — Vana on tagasi ja tahab mind järgmisel nädalal sinna saata...

— Ideaalne! Kuid mitte järgmisel nädalal, vaid kohe!

— See on võimatu. Meil on siin kolm autoärandamist ja...

— Autoärandamist! Oled sa hull või? Sa mõtled ka? Saada need autod kuradile, kas kuuled, ja tule kähku siia! Kaks pead on kaks pead. Ja siis veel spetsialiste... Ma ei tea isegi, kas füsioloogia, neuroloogia, loogika või millegi muu ala pealt. See pole tavaline roim. See peab olema mingi jube ja ennekuulmatu asi. Aga see pole juba ammu telefonijutt. Kontakt anatoomikumiga mul praegu puudub. Hotellist ma helistada ei julge ja Hugot sinna ei lasta, aga mehed olevat kõik hirmus hõivatud. Oleks vaja vähemalt ühte meest, kes pidevalt selle...

— Kes on see Hugo?

— Hiljem seletan, sõida siia!

— Vana tahab...

— Ikka Vana ja Vana. Otsigu ise oma ärandajaid ja mingu minu pärast või pensionile... ja kus siis üldse liikluspolitsei on?... Sa muidugi ei tarvitse seda talle edasi öelda... Jään ootama!