Ralf on kaasa toonud kaks füsioloogia ja neuroloogia ning psühholoogia alal kodus olevat arsti, kes kinnitasid lahanguarstide oletust, et tegemist võis olla psüühilisele mõjutusele järgnenud üldkrambiga, millesse olid haaratud kõikvõimalikud sel hetkel töös olnud lihased. Nii ka südame- ja hingamislihased. Surm oli peaaegu silmapilkne. Hiljemalt nelja-viie tunni möödudes annab see kramp järgi ja lihased lõtvuvad järk-järgult. Niisuguseid tulemusi saadi ka katsetel rottidega, kui mõjutati nende teatud ajupiirkondi.
Pärastlõunal istute koos "ajakirjanik" Taubeliga hotellitoas. Jan on toonud teile kohvi ja mõned võileivad.
— Kas sa arvad, et Schulzi ja tolle teise mehe peaksime me kohe arreteerima? küsib Taubel, kui olete talle rääkinud kõigest, mida teate.
— Aga mida sina siis teeksid? Nad tapavad ju niiviisi pool linna maha, kui me neid ei takista. Kui vahepeal pole juba mõnd uut laipa kusagile tekkinud, on neid kokku kaheksakümmend kolm. Kas sellest ei piisa? Kujutad sa endale seda arvu üldse ette?
— Arvad, et nad meid ei kavatse maha tappa?
— Loomulikult võivad nad seda kavatseda, aga Schulz jättis mu ju ellu! Fakt. Ja vaevalt, et lihtsalt sellepärast, et olin endale nime võtnud, mis tema omaga parasjagu kokku läks. Ehk on ka sul ainult Taubeli-nimelistelt roimaritelt halastust loota... Võib olla tuleks nad hoiatamata maha lasta?
— Ole nüüd ikka mõistlik! Meil puuduvad ju praktiliselt süütõendid. Ainult nähti, öeldi, kuuldi...
Ligi veerandtunnine vaikus. Nii teie kui ka major Hafman olete mõtteis. Kaalute kord üht, siis jälle teist võimalust... Siis äkki torkab teile pähe idee:
— Aga kuule! Me võime nad ju vabalt kõrvaldada ning hiljem üldsusele teatada, et ka nemad on selle salapärase roima ohvrid!?
— Aga kui nad polegi süüdi. Mis siis? Kui tapmine ikka jätkub, sest tegelik mõrvar on vabaduses? ... Meile on süüdlasi vaja, mitte uusi laipu... Ei! See kõik kipub üle mõistuse käima — kui ma usuksin, et uhvod on olemas, oleksin kindel, et see kõik on nende kätetöö...
— Mis kurat sulle veel nalja teeb? Mõtle siis ise midagi välja! See on selge, et kas oleme meie liiga lollid või on roimar liiga kaval. Nii ei saa me ju seda jätkata...
— Tead mis! Me peaksime nende vastu hoopis rohkem huvi tundma, nende ideed õigeks kiitma, neilt konsultatsioone paluma ja üldse... püüdma ise ka igati korralikud "tuleviku eest muretsejad" olema...
— Jälle sa oma neetud lobaga!
— Ma mõtlen seda muide tõsiselt. Ja soovitan sinulgi sellele lainele lülituda.
Pärastlõunal istute koos "ajakirjanik" Taubeliga hotellitoas. Jan on toonud teile kohvi ja mõned võileivad.
— Kas sa arvad, et Schulzi ja tolle teise mehe peaksime me kohe arreteerima? küsib Taubel, kui olete talle rääkinud kõigest, mida teate.
— Aga mida sina siis teeksid? Nad tapavad ju niiviisi pool linna maha, kui me neid ei takista. Kui vahepeal pole juba mõnd uut laipa kusagile tekkinud, on neid kokku kaheksakümmend kolm. Kas sellest ei piisa? Kujutad sa endale seda arvu üldse ette?
— Arvad, et nad meid ei kavatse maha tappa?
— Loomulikult võivad nad seda kavatseda, aga Schulz jättis mu ju ellu! Fakt. Ja vaevalt, et lihtsalt sellepärast, et olin endale nime võtnud, mis tema omaga parasjagu kokku läks. Ehk on ka sul ainult Taubeli-nimelistelt roimaritelt halastust loota... Võib olla tuleks nad hoiatamata maha lasta?
— Ole nüüd ikka mõistlik! Meil puuduvad ju praktiliselt süütõendid. Ainult nähti, öeldi, kuuldi...
Ligi veerandtunnine vaikus. Nii teie kui ka major Hafman olete mõtteis. Kaalute kord üht, siis jälle teist võimalust... Siis äkki torkab teile pähe idee:
— Aga kuule! Me võime nad ju vabalt kõrvaldada ning hiljem üldsusele teatada, et ka nemad on selle salapärase roima ohvrid!?
— Aga kui nad polegi süüdi. Mis siis? Kui tapmine ikka jätkub, sest tegelik mõrvar on vabaduses? ... Meile on süüdlasi vaja, mitte uusi laipu... Ei! See kõik kipub üle mõistuse käima — kui ma usuksin, et uhvod on olemas, oleksin kindel, et see kõik on nende kätetöö...
— Mis kurat sulle veel nalja teeb? Mõtle siis ise midagi välja! See on selge, et kas oleme meie liiga lollid või on roimar liiga kaval. Nii ei saa me ju seda jätkata...
— Tead mis! Me peaksime nende vastu hoopis rohkem huvi tundma, nende ideed õigeks kiitma, neilt konsultatsioone paluma ja üldse... püüdma ise ka igati korralikud "tuleviku eest muretsejad" olema...
— Jälle sa oma neetud lobaga!
— Ma mõtlen seda muide tõsiselt. Ja soovitan sinulgi sellele lainele lülituda.
7 kommentaari:
Peatüki alguse puhul võiks nuriseda, et üldkrampi on üldjuhul haaratud kõik lihased, ka need, mis parajasti töös polnud. Aga see on sedasorti detail, milletaolistele tähelepanu juhtimine on toimetaja rida.
Kirjeldatav ühiskond näikse olema teravas kontrastis loo autorit võõrustanud ühiskonnaga, paistes silma võimuesindajate erakordse leebuse ja õrnatundelisuse poolest. Isegi ülidemokraatlikku ideoloogiat evitaval jänkimaal oleks kahtlemata nii ilmsele kahtlusalusele otsemaid haarang korraldatud. Ühesed tõendid olid ju tegelikult ka olemas, kuna muuseumi-isand oli kõigi surnud töölistega eelmisel õhtul kokku puutunud. Samuti jääb lugejale pisut arusaamatuks, miks ei võiks püüda kahtlusaluseid lihtsalt arreteerida. Ehk siis veidi naiivseks kisub asi. Jällegi oleks siin toimetaja või kirjastusagendi nõuandekoht noorele autorile. Aga põnev on sellegipoolest! :)
Olgugi, et tegu on boheemide ja bohhuistide planeediga, kõlbab lugu endiselt lugeda. Kuigi jahh, kahekõned muutuvad taas tüütuks.
Kass27, millest küll taoline allergilisus dialoogide suhtes? Kahekõned kuuluvad ju sisuliselt iga romaani juurde, eriti veel taolise, mis juurdlustegevust sisaldab. Palju narrim oleks vastav osa kuidagi ümberütlemisi esitada.
Ok, tuleb tunnistada, et kohati kaldub siinne kahekõne sürrealistlikuks kätte, mis pigem ehk meie head kassi häiriski? :P
Pigem häirib mind kahekõnede liiga jutustav toon. Oma igapäevakõnes me ei kasuta pikki hõlm- ja põim- ja muid keerulisi lauseid. Keel läheb sõlme või lause lõpp ununeb ära või hakkab teine kärsitu (nagu kass27) vahele kobisema :D
Kui aulist Kassi härib siinne kahekõne, proovigu silma (kätt, hammast, kõrva?) ajalehes avaldatuga.
Ju selle loo autorile liialt reaalne kõnestiil ka ei sobinud.
See ajalehe näide oli äge :D Aga noisse kahekõnedesse suhtun edaspidi siis kui tolle planeedi omapärasse. Ju seal räägitaksegi tammsaareliku sõnaseadega ;)
Postita kommentaar