Härra Schulz (XXI)

Kõik kiirustavad aeda. Vihma sajab ikka veel. Annate kahele automaadimehele käsu uste juurde valvama jääda ja kiirustate teistele järele.

Kaks meest kangutavad luuki lahti. Pealtnäha on see justkui tavaline suur kiviplaat, tegelikult aga kinnitatud metallraamile ja liigub hingedel üles-alla. Mitme mehe ühisel jõul saadakse luuk lahti.

— Te olete ümber piiratud! Tulge välja! Vastuhakkamine on mõttetu, karjub Hafman oma tugeva häälega.

— Me võitleme inimkonna tuleviku nimel, kostab keldrist direktori hääl.

— Meie ka! Tulge välja, me tahame oma võitluskaaslasi näha! Ja ruttu! Muidu võime surnuks liguneda, jätkab Hafman, püüdes vist humoorikas olla.

— Me võitleme inimkonna tuleviku nimel, kuuldub jälle keldrist. Näib, et kõne on võetud lindile.

Ja siis tulevad nähtavale kellegi pea, ...kere... ja mingi mees seisab kuuriuksel. Täies pikkuses ületab ta kahte meetrit, ta nahk on lumivalge ja nägu liikumatu. Hafman haarab revolvri ja kamandab meest oma käed ette tõstma. Mees tõstabki käed, kuid selle peale pillab Hafman revolvri porri, justkui oleks sellest elektrilöögi saanud. Mees pöörab end rahulikult ringi ja kavatseb ilmselt oma koopasse tagasi ronida.

— Pidage ta kinni!, annate käsu.

Kaks politseinikku haaravad tal kummaltki poolt kätest, kolmas asub automaadiga selja taha. Mees keerab end kummaliselt järsu liigutusega ringi ja jääb automaadiga mehele otsa vahtima. Teda kinni hoidnud politseinikud on mehe tugevusest hämmastunud. Hetke pärast võpatab automaatnik ning viskab relva valjult kirudes endast eemale. Operatiivauto sõidab kuuri juurde ja mehed püüavad võõrast taas enda haardesse saada. See lüllab mehed endast eemale ja istub ise autosse. Üks meestest kukub porri ja punastab. Auto sõidab tundmatuga minema.

Koos Hafmnani ja veel mõne mehega lähete keldrisse. Jälle koridor. Rohekas valgus. Terve lagi helendab ühtlaselt rohekas valguses. Kaks ust, neist üks avatud. Sisenete selle kaudu. Rohekalt valgustatud ruumi keskel on suur puur, mille sees istuvad kolm naist. Naised on hirmus kõhnad ja osavõtmatute nägudega. Annate käsu nad puurist välja lasta. Ukse avamine nõuab pisut muukimist, kuid naised ei pööra sellele vähimatki tähelepanu. Tunnete ära ühe kolmekümnese naise, kes eelmisel aastal kuulutati teadmata kadunuks ja kelle fotod ilmusid igas ajalehes. Uks avatakse. Naised ei liigutagi end.

— Nad on ju surnud, arvab üks politseinikest.

Hetke pärast kargavad kõik kolm naist korrapealt püsti ja jäävad liikumatult seisma. Siis hakkab üks neist ebaloomulikult kiljuma ning tormab puurist välja ja otse ühele seersandile kallale. Meest juustest kakkudes lööb ta hambad talle näkku. Teie olete juhtunust täielikult hämmeldunud. Hafman õnneks märkab hullunud naise maha lasta. Seersant hoiab nägu kinni. Sõrmede vahelt voolab veri. Naine on tal pool nina ära hammustanud.

— Viige seersant kiiresti traumapunkti!, teete korralduse. Seersant ja veel üks politseinik lahkuvad keldrist. Siis hakkavad varem vagusi puuris istunud naised äkki kiljuma ja tormavad ukse poole. Lühike automaadivalang rahustab nad maha. Veel kolm laipa. Enese rahustamiseks lähete ühe naise juurde ja vaatate ta pead. Harvade juuste vahelt paistab selgesti operatsiooniarm.

— Lähme edasi, teete ettapaneku. Samas märkate Hafmanit, kes hakkab krampi tõmbuma. Tema silmad lähevad pungi, sõrmed sirgu. Automaat kukub maha.

— Kiiresti! Massaaž!

Masseerite kolmekesi Hafmanit ja minuti pärast on ta toibunud:
— Oh sa raisk, ma oleks äärepealt... Kas see kuradi valgepäine hiiglane...?

— Väga võimalik. Kas sa liikuda saad?

— Ma arvan, et... Ainult süda hüppab hirmsasti, justkui oleks takso järel jooksnud, ja pea lõhub...

— Siis puhka siin. Me...

— Ei! Ma tulen kaasa. Ja ta ajab end seina najalt püsti.