Härra Schulz (V)

— Hea küll, aitab! Jätke see jama. Te olete huvitav inimene ja ma otsin teid tulevikus tingimata üles, muuseumist kuid nüüd ma pean teile... ma palun teil minu tegelikust ametist mitte kellelegi rääkida — see segaks tunduvalt minu tööd. Portjeele teen ma aga ise märkuse, isiklikult. Selle eest, et ta suud pidada ei oska. Aga nüüd vabandage mind — pean veel täna laekunud materjalid läbi vaatama.

— Kahju, et te mind ei mõistnud, major. Mina ei oska nalja teha.

— Ja ometi olete hea artist — oleksin teid peaaegu uskuma jäänud. Me veel kohtume ja naerame, tingimata. Ainult minu amet jätke enda teda. Nägemiseni!

— Nägemiseni, major. Ma tulen hiljem veel... Ja ta lahkub.

Laual vedeleb terve hunnik kõiksugu ümbrikuid, mis on meeste päevase töö aruanded. Te ise olete nii nõudnud. Tahate just esimest ümbrikku avama hakata, kui piniseb telefon. Pärast ühendamist kuulete direktori häält: "Tühi töö, major." Ja see on kõik. Katkendlikud signaalid. Hull vist, mõtlete direktori kohta. Heliseb sisetelefon.

— Kas teie, Jan? Tahtsite mulle midagi öelda? Ka mul on teile üht-teist öelda, tulge üles.

Minuti pärast on portjee teie toas.

— Istuge, Jan... Ma ju palusin teil vait olla! Miks te ütlesite tollele hullumeelsele direktorile, et olen politseist?

— Ma... Ma palun vabandust, härra Schulz, aga ma arvasin, et ta on teie sugulane...

— Arvasite! Ma loodan, et te pole kellelegi teisele lobiseda jõudnud...

— Mis te nüüd, mis te nüüd!

— Kes see härra Schulz üldse selline on? Ta oleks mind äärepealt surnuks ehmatanud. Istus autos ja.... Aga kuulge, kuidas ta üldse autosse pääses? Uksed olid ju lukus! Ta tegi, tähendab, juba siis nalja — tema olevat juba lossi juures... Igavene valevorst selline! Imalik naljasoon sellel mehel. Ma armastan peent nalja ja temaga oleks vist huvitav vestelda, kuid kahjuks olen ma praegu tööpostil... Ega ta juhtumisi hull ei ole?

— Mis te nüüd, härra Schulz. Härra Schulz pole hull, aga... ta ei valeta ka kunagi...

— No see on küll võimatu. Kas teil ei nimetatagi siis seda valeks?

— Ma tean väga hästi, mis on vale, aga ma tean ka väga hästi härra Schulzi. Ja tema juba ei valeta ega tee kunagi nalja. Tal on kaine mõistus.

— Kas siis minul polegi kaine mõistus, kui ma vahest ka nalja viskan? Oled tõsine, siis on kaine mõistus, ei ole tõsine, siis polegi kaine, kas nii või? Mis? Mulle paistab, et teil, Jan, pole just päris kaine mõistus... Ärge ainult solvuge.

Tükk aega vaikust.

— Kahjuks pean nüüd vabandama — tööd on pagana palju ja selgunud pole peaaegu midagi. Muide, siia peaks varsti saabuma üks minu kolleeg. Andke talle tuba minu oma kõrval ja pidage meeles, et tema on kirjanik, ajakirjanik nimelt... Kirjnik olin ju mina...

— Mõistan, härra Schulz, kah kirjanik, kolleeg ju. Nägemiseni...

— Ah soo! Peaaegu oleksin unustanud — aga mis siis teil mulle oli öelda?

— Enne lahkumist pani härra Schulz mulle südamele, et ma teile seda edasi ütleksin, et ta ei teinud nalja. Rohkem mitte midagi. Ma isegi ei tea, mille kohta ta... Lihtsalt nii ütleski — ütle majorile, et ma ei teinud nalja.

— Ah, kuradile! Nägemiseni!

— Head õhtut, härra Schulz!