Kolmanda aruande juures peate aga rahustuseks püsti kargama ja mitu tiiru mööda tuba kõndima, enne kui saate taas laua taha istuda ja edasi lugeda. Närvid on teil vist küll läbi. Aga on ka põhjust. Kolmas aruanne on seersant Vossilt, kes küsitles tehase töölisi ja viis läbi uurimist sealsete mõrvade asjus. Selgus, et päev enne mõrva oli tehase klubis toimunud loeng linna ajaloo teemal ja lektoriks oli olnud ei keegi muu kui lossimuuseumi direktor härra Schulz! Pärast loengu lõppu olevat ta neliteist töötajat enda juurde taharuumi kutsunud ning keegi polevat selle peale tulnud, et järele küsida, mis nendega seal tehti. Kui mehed ruumist väljusid, olid neil kaelas lossimuuseumi mälestusmedaljonid. Osa nendest meestest suri veel samal päeval kodus, õhtune vahetus aga tööpingi taga.
Olete nõutu. Kas alustada tegutsemist või mõelda? Otsustate mõtlemise kasuks. Püüate silme ette manada lossi, siis lossimuuseumi direktorit. Ja siis tuleb silme ette too muuseumitöötaja, kes tuttav tundus. Nagu ilmsi. Haarate taskust märkmiku ja otsite selle vahelt masina joonistatud kirjelduskujutise. Ja see oli sarnane sellele mehele, kes teie mälus püsis. Muidugi võis see olla juhus — silme ette tuli just nimelt roimari nägu, mitte aga lossimuuseumi töötaja nägu. Et selles veenduda, otsustasite juba järgmisel päeval asja kontrollida.
Möödunud on kümme päeva ja alles nüüd hakkab teile selguma, et mõrvaga on seotud kaks muuseumitöötajat ja keegi kindlustuskompaniist. Viimane on kõige küsitavam.
Ja mis jama see neetud schulz teile kõik ajas! Inimkonna tulevik ja milleks karistada ja pole mõtet ja... Kurat! Siin on ju tegemist ääretult ohtlike hulludega või vähemalt roimaritega. Ja nad tuleks silmapilkselt arreteerida, kahjutuks teha... Siis aga jääte mõtlema, miks Schulz teid ei tapnud, olles teie funktsiooni välja selgitanud. Pea valutab ja te otsustate magama heita. Endalegi märkamatult olete lasknud kellal kolmele tiksuda.
Hommikust kellapininat te ei kuulegi. Et teade on tähtis, hakatakse uksele prõmmima.
— Kohe, kohe, kargate voodist ja tõmbate püksid jalga. Uksel seisab keegi mundris seersant. Kes kurat teid siia lubas tulla? saate päris vihaseks.
— Vabandage, major Halme. Mind saatis major Hafmann, väga kiire teade...
— Kus ta ise on? Ja mis pagana teade?
— Major on südmuspaigal ja ootab ka teid sinna. Üks bussijuht, üks juuksur ja kolm vanemat daami on tapetud.
— Veel viis surnut?! Ei, noh, nedega harjub varsti ära nagu filmis... või sõjas. Ma polegi seesuguse mõrva tagajärgi veel näinud. Sõidame... aga teeme nii, et te justkui arreteerisite mu...
— Ma ei saa aru.
— Täite käsk! Hiljem seletan, kui soovite. Viige mind siit linnaosast arreteerituna eemale! Ja kus see üldse toimus?
— Peame raudteejaama sõitma, siin on käerauad.
Ja teid viiakse raudus käsi politseimasinasse. Seersandile ei mahu kuidagi pähe, miks ta teid arreteerima pidi. Seletate talle, mispeale ta vabandama hakkab. Viie minuti pärast olete päral. Alles kui autost väljute, märkab seersant teie käed lahti päästa.
— Tere, Ralf! Nii et siiski tulid...
— Aga ise sa ju kiirustasid. Tere. Lähme kiiresti juuksurisalongi — vaatad, kuidas meeldib.
Liigute Hafmani kannul trepist üles, siis mööda poolpimedat koridori kuni lõpuni, pöörate paremale ja satute ukse juurde, millel on silt: "JUUKSUR. Ametkäik ainult raudteejaama töötajaile." Niisugused sildid on teid alati muigama ajanud.
— See härra siin pidi üle elama, kui neiu tema juukseid kammides äkki jäigastus ja seisma jäi... See võis õudne olla. Aga ehk kirjeldate ise?
— Oi, ärge parem kohe rääkigegi, ütleb klient. Ja enne seda oli ta nii lõbus, ümises laulukest... Siis tõmbus pingule ja ma nägin peeglist, kuidas ta lillaks läks. Lihtsalt vastik! Ja ta raputab õudusest õlgu.
Nagu avatavalt monumendilt, eemaldatakse seisvalt juuksurilt valge lina. Näete noort naist, kes justkui mingit rasket tööd tehas kõik oma näolihased pingule on tõmmanud ning vahakujuna teie ees seisab. Ja pingul pole mitte üksnes näolihased, vaid ka käe, jala, selja ja kõikvõimlikud teised lihased, mis annavad surnule võimaluse kujuna püsti seista.
2 kommentaari:
Sündmustik muutub üha põnevamaks. Siiski ei saa ma jätta märkimata, et Schulzi ülemusena oleksin viimase tegevusraporti põhjal ta otsekohe vallandanud. Massimõrvar sisuliselt tuvastatud - ja juhtivuurija keerab rahumeeli magama, selle asemel, et kõik jõud mobiliseerida roimari tabamiseks! Rääkimata isegi ülemuste teavitamisest. Pole siis imestada, et hommikuks 5 laipa lisandus.
Võiks ka ilmutada kerget kahtlust, kuivõrd tõenäoline on täielikus lihaskangestuses keha püstipüsimine. Aga miks ka mitte põhimõtteliselt, kui evida väga harmoonilist kehaehitust. :)
Tegu on ju ulmekaga. Las need laibad siis seisavad. Küllap see saladus ka lõpuks avaneb :D Selles osas laabub jutt päris hästi.
Postita kommentaar