Sinilillelootus

jälle mõttes sinu juures viibin
ootan vastust ja ei saa
sinul minuga olla ehk piinlik
puhas karge lumi maas

ma peole lumehelbeid püüan
vaatad otsa — mind ei näe
sinu pilku endasse ma hüüan
kinni hoian sinu käest

lumehelves kaunis on ja puhas
meenutb sel hetkel sind
jahedusest peagi põlen tuhaks
vist ei armasta sa mind

mõelda nii ma enesel ei luba
lootus kasvõi väike jääb
meie kaks ja talv ja tuba
otsa vaadates ka mind sa näed

su käed nii külmad on kui lumi
soojendada neid mul usaldad
oled minu päike mina tuli
meist kõik lumehelbed sulavad

meie kevad keelepaelad päästab
linnul seni kes on vaikinud
leebemalt sa mulle naerata
meie sinilill on tärganud