Täiesti salajane, ametlikuks kasutamiseks major Halmele. Täiesti juhuslikult jõudsime vapustavate tulemusteni. Nagu selgus, kannab kiilaspäine aednik parukat. Kui me "kiivri" jaoks selle eemaldasime, tuli nähtavale piki pead kulgev õmblusarm. Ta ise ei teadnud sellest midagi ja ei uskunud enne, kui oli peeglist näinud. Ta võis ka valetada. Tema enda nõusolekul uurisime pead "röntgeniga" (ütlesime talle nii). Tema ajus paistsid olema mingid kummalised võõrkehad. Oli näha ka äärmiselt selge lõige luus. See oli sirge, justkui giljotiiniga lõigatud. Teisi pole veel jõudnud uurida. Võib arvata, et terve nende kamp on mingi eksperimendi ohvrid. Olge direktoriga ettevaatlik! Uurimustest teatan.Niisugune on kirja sisu, mille operatiivauto teile hetke eest tõi. Heliseb telefon. Vajutate nupule ja kuulete Remsoni häält:
Doktor N. Remson.
— Halme? Kohe peaksite saama minult ühe kirja...
— Sain just äsja ja lugesin läbi.
— Need andmed on pisut "iganenud". Olde helistas ja ütles, et direktor on surnud ja et temalt leiti...
— Ma käisin ise seda vaatamas. Ulivo uurib nende asjanduste ehitust ja tööpõhimõtet...
— Oo jaa! Siin pole enam midagi salatsedagi. Seepärast helistan... Elektroonik ütles, et need seadmed ei ole meie maa omad, et kui vast Jaapanist... Aga ta uuris nende töötmist ja... üldiselt on ta praegu siin, ütleb Remson.
— Andke talle sõna...
— Ma kuulen, kostub Ulivo madal bass: Leidsin, et seade töötab ultralühilainetel... Energia varumise küsimus on veel pisut lahtine. Kolme mehega katsume kokku seada pulti, et saaks nukkude kallal katsetusi alata...
— Kahju, et ma ei saa pealinna tulla. Meil on siin just nende "peakorteri" vallutamine käsil... Informeerige mind tulemustest kohe!
— Usun, et meil ei lähe rohkem kui paar-kolm tundi ja siis võime katsetustega alustada. Kui see annab tulemusi, on saladus lahendatud.
Hafman ja teised kabinetis viibijad hoiavad hinge kinni. Ulatate Ralfile doktori kirja. Ta loeb seda ahnelt ja näib sattuvat arusaamatusse. Olde seletab:
— Leidsime direktoril ajjupaigaldatud mikrostimulaatori.
— Uus anatoomia, lisate teie.
— Ah et siis nii on lood..., venitab Hafman: Aga ma võin kihla vedada, et see mees siin keldris on ka nende pundist.
— Aga miks ta direktori tappis? Ja hoopis teisiti kui leitnandi?
Selle peale jäävad kõik vait, ka arst ja restauraator, kes isekeskis vestlesid. Oleks loogiline arvata, et kõik see on üks punt, aga tõepoolest — direktor... Erimeeskonna ülem tuleb teie juurde, kui on kabinetti sisenenud:
— Härra major! Lubage teatada — uksi lahti ei saa...
— Mida see peab tähendama? Kuidas ei saa? küsib Hafman vihaselt.
— Pole õnnestunud välja selgitada, mismoodi need uksed töötavad... Keevitamine igatahes ei andnud tulemusi... Põhjust me ei tea. Õhata on ohtlik, sest sellega võime pool lossi õhku lasta — uste liin jääb just müüri alla.
— Kuid mida siis teha, kurat võtaks, on Hafman endiselt närviline.
— Oota, Ralf! Aga kui usteliin jääb tõepoolest müüri alla, nagu te ütlete, siis peaks need ruumid ju väljaspoole lossi jääma? küsite teie.
— Ma saatsin mehed maad kuulama...
— Sellest oleks tulnud alustadagi, kärgib Hafman. Ajaviiteks on ta asunud direktori seifide kallale, mis seisavad kabineti nurgas üksteise otsas. Erimeeskonna ülem lahkub. Hafman loobib mitmesuguseid pabereid seifist lauale. Kõik need osutuvad antud juhul ebaolulisteks. Alumine raudkapp on lukus.
— Kutsuge see mees tgasi, las teeb ukse lahti, kamandab Hafman. Restauraator läheb.
— Ralf, sa oled väsinud. Kas sa ei tahaks puhkama minna?, teete ettepaneku. Ralf ei tee kuulmagi.
Erimeeskonna ülem tuleb tagasi mingi muukraudade komplektiga ja avab suurema vaevata seifiukse. Ilmneb, et see polegi seif. See on mingi lift, mis viib keldrisse. Kui ruumisviibijad uue avastusega parasjagu ametis on, tuleb keegi erimeeskonna liige ja teatab:
— Härrased! Leidsime aedniku kuuripõrandast luugi, mis tõenäoselt keldrisse avaneb. Ootame luba avamise tarvis.
10 kommentaari:
19.sajandi loogika töötleb 17.sajandi ehitist :)
Mul on suisa hea meel praegu tõdeda, et selle loo ilmumise ajal polnud arvuti veel leiutatud. Sest oh neid tigekomme, mis siis tulla oleks võinud?
Igatahe usun, et see kirjatükk poleks juba esimese sellise peale iial ilmavalgust näinudki.
Kirjanik peab kõik tigekommid välja kannatama ja oma järgmised kirjatükid rahvale meelepärasemaks komponeerima ;)
Kus see kirjas on?
Midagi see kirjanik ei pea.
Teiseks pole see mingi kirjaniku, vaid koolipoisi kirjatükk.
Kolmandaks, kõikide meele järgi suudab minu tutvuskonnast olla vaid üks inimene, kes muuhulgas veel leiab, et temas on koguni veel ka isikupära!
Kui miski vaimusünnitis on avalikuks aruetluks välja laotatud, siis on mahategemine ja üleskiitmine sellele loogiliseks jätkuks. Kas enesehinnang streigib kõike seda alla neelamast ;)
Ülekahekümnene koolipoiss on juba täitsa valmis kirjanik. Pole siin mingit nooruse lolluse taha pugemist :P
Meelepära ei pea olema absoluutne. Küll aga võiks lugejate sihtgruppi kuuluda ka vanemad isikud kui 13-aastased. 14-aastasel tuleksid ilmselt sama totrad küsimused meelele kui mul ;)
Tige Kass ajab jubajälle sassi põhjuse ja tagajärje. Lugu on nagu lugu on. Ja see pole kirjanikult.
Selles loos ei muudeta ühtki sõna. Siin toimub vaid toonase loo ümbertoksimine, kuna originaal on tipitud kirjutusmasinal ja vaid umbes 7 eksemplaris.
Kui lugeja ei suuda end kujutada ajajärku, kui isegi veel arvuteid polnud leiutatud, rääkimata mobiiltelefonidest, kui valitses hoopis teistsugune inimsuhete süsteem jms, siis ei ole vast kohane ka nii versiselt kommenteerida.
OK, OK ;)
Vaherahu!
Kuigi arvutid ja mobiiltelefonid ei puutu asjasse ning inimsuhete süsteem võis olla pisut algelisem, olin ma siiski juba kooliajal kriitiline igasugu kirjatükkide suhtes. Mulle olid vastikud nõukaaegsed ajalooõpikud ning igasugu nämmutavad raamatud. Lugesin tol ajal läbi mitmeid ulmelugusid ega suutnud noist vaimustuda. Aja jooksul olen suutnud pettuda isegi Tammsaares. Kui pean mõnd lauset mitu korda üle lugema, et selle sisule pihta saada või on lugudes jaburat loogikat, siis hakkan ma pidurdamatult tõrva pritsima.
Kaks kõva kivi kokku saanud. :)
Ühelt poolt olen nõus kass27 väitega, et oma loomingu avaldanud autor peab olema valmis ka seda tabavaks kriitikaks. Kass27 väljaöeldu vastab enamjaolt tõele - naivistlikkust ja sisulisi küsitavusi selles loos jagub.
Samas tuleb arvestada, et tegu on noore autori esimese tuleprooviga, keda 'valmis kirjanikuks' nimetada on õige ennatlik. Nagu ka käesoleva loo kriitikat (ulme)kirjanduse tippstandardile allutada. On ka arusaadav webxani soov säilitada teksti autentsust. Kahtlemata kirjutaks ta täna märksa usutavama loo.
Kolmandaks, kõikide meele järgi suudab minu tutvuskonnast olla vaid üks inimene, kes muuhulgas veel leiab, et temas on koguni veel ka isikupära!
Vat kui see oli nüüd juhtumisi minu pihta sihitud, siis oleks siin küll solvumise koht. :S
Mis puutub konkreetsesse osasse, siis tekkis ka mul küsimus, miks ikkagi direktor tapeti? Kas karistuseks selle eest, et ta uurimisorganitega liiga koostööaldis oli?
Mulle tundub ühtlasi, et noor autor on veidi üle hinnanud spetsialistide osavust ulmelise päritoluga seadeldiste funktsiooni tuvastamisel. Taolist kaadervärki laboris nukule pähe pannes kardetavasti siiski palju targemaks ei saa. Siiski on lugu korraliku vungi sisse saanud - jätkuvalt huvitav jälgida.
1980. aastal polnud koolipoiss küll enamat kui I kursust lõpetav 19-aastane tudeng. Suures kriitikahoos on kass arvutusoskusegi minetanud.
Postita kommentaar