Jõuate lossi juurde. Vahepeal on uuesti sadama hakanud ja lühikese maa peal autost lossini saate läbimärjaks. Palute Oldel Hugo emale helistada ja teda rahustada.
Direktori kabineti nurka veetakse leitnandi laipa, Hafmani õlga seotakse kinni.
— Mis siin toimub?, küsite peaaegu rahulikult, justkui ei näeks ise midagi.
— Kui me siin neid kuradi uksi püüdsime lahti kangutada... andis üks neist järele... ja sealt tuli välja keegi mees ning tappis leitnandi. Mina sain haavata, kui nii võib öelda, seletab Hafman valugrimassidega võideldes.
— Mismoodi — tappis?...
— Mismoodi, mismoodi. Kust, kurat, mina tean? Mingi elektrilöök või midagi sarnast. Tundsin äkki tugevat raputust — umbes nagu siis, kui torgata sõrmed pistikupessa... siis aga olin teadvuse kaotanud.
— Mis mees see niisugune oli ja kus ta on?
— Kust, kurat, mina seda teadma pean... ai! ... kes ta on... ja kuhu kadus...
— Kahjuks ei näinud keegi seda sündmust pealt. Me ei tea isegi täpselt, kui kaua major teadvuseta oli... Verekaotus pole kuigi suur... Igatahes üle kaheksa minuti mitte, segab end aukuvajunud silmadega restauraator jutusse: Me isegi ei tea, kuidas see võis juhtuda, et nad üksi jäid...
— Teie olge õnnelik, et nii läks! Kas oleks parem, kui meid kõiki oleks vagaseks tehtud? ühmab Hafman, kelle õlg saab lõpuks kinni seotud.

2 kommentaari:
Lõpuks ometi on suur kala ka tegutsema hakanud :))
...sest telefon on teile vastik - tundub, et juba ka noorele autorile (rääkimata siis tänasest webxanist) :P
Kvantitatiivne surmakäsitlus on samas väärt omadus. Juba kadunud sm Stalinile (kui see just Lenin polnud) omistatakse lauset: Üks surm on tragöödia, miljon surma - statistika. Ja selline hoiak osutus tema tegudega kursis olles õige praktiliseks.
Suur Kala kasutas nähtavasti uuelaadset rünnakrelva, arvestades, et see suutis pelga ajuparalüüsi asemel Hafmanni õlga veristada.
Postita kommentaar