Härra Schulz (IX)

— Võtke kähku istet ja rääkige anekdoote või..., sosistate seisvatele meestele ukse juurest. Ja-jaa, astuge sisse!

— Tervist, härrased politseinikud!

Külm judin käib teil üle selja, sest ta ütleb oma tervitussõnad sellisel toonil, justkui oleks teie elude järele tulnud. Kogute end kiiresti:
— Astuge edasi, härra Schulz. Kas teate... kui aus olla... me rääkisime siin just... tahtsime teile järele sõita.

— Meid hakkas see teie asi kohe huvitama, päästab teid Hafman.

— Tänan teid. See on tore, et olete mõistuse pähe võtnud. Ma juba kartsin, et tuleb rakendada teistsuguseid abinõusid.

— Milliseid, kui tohib küsida?, segab end jutusse Hafman.

— Vabandage! Unustasin teid tutvustada. See on mu tuttav ajakirjanik Taubel ja tema psühhiaater Remson. Ka nemad on asjast huvitatud... Tema aga ongi see lossimuuseumi direktor härra Schulz, kellest ma teile rääkisin.

— Või et te polegi kõik politseist? Kuidas aga teie nimi oli? pöördub Schulz ootamatult teie poole.

— Ma olen Halme, kui sel peks olema tähtsust... Lasen portjeel kohvi tuua...

— Te ei vastanud mu küsimusele, härra Schulz, meenutab Hafman.

— Ah jaa! ... Noh, meil oleks tulnud teie politseinikud kahjutuks teha.

— Mismoodi? ei jää Hafman rahule.

— Tulnuks neilt võtta... mälu. Muidu segvad nad hirmsat viisi meie eksperimendifaasis olevat tööd.

— Aga mida te siis teha soovitate? Politsei ei või ju asja sedamoodi jätta...

Märkate, et kõik mehed peale direktori pingutavad pisut üle, püüdes näidata situatsiooni loomulikun. Eriti veel teie ise.

— Teie Halmele ma juba ütlesin, et jätku asi sinnapaika. Parim, mida teha võite, on selgitustöö. Inimestele tuleb selgitada meie õilsaid printsiipe, siis ühinevad nad ka meiega nagu seda teie tegite.

— Ja teie arvate, et inimestele on midagi võimalik nii kiiresti selgitada? Parem seletage lähemalt oma töö praktilist külge ja... rääkige, kes teil järgmisena on kavas... ära koristada, püüate te asja tuumani jõuda.

Hafman köhatab ja tahab sellega ilmselt märku anda, et te vait jääksite. Teie aga püüate oma viga parandada:
— Tõtt öelda oligi meil kavas juurdlus lõpetada, sest asja tagamõte on ju niigi selge... Mulle isiklikult ja mu sõpradele pakub see aga siirast huvi, võib isegi öelda — teaduslikku huvi... Põhimõte, metoodika... Ja rahvale peame ju ka ometi midagi rääkima...

Selle jutu peale tõmbub Remsoni nägu lumivalgeks, nii et teile tundub, justkui seisaksite tema hingetorul. Schulz ei märka justkui midagi ning vastab täiesti normaalselt:
— Nagu ma aru olen saanud, on teil siiras kavatsus ühineda meie tänuväärse tööga... Kuid esialgu saame teid vaid info kogumisel rakendada...

Kolleegide nägudelt peegeldub solidaarsust — te pole ainus, kes ei taipa, kas Schulz teeb nalja või on idioot. Piniseb uksesignaal ja Jan toob kohvi. Kui ta on läinud, jätkab direktor:
— ...Ja teid huvitab töö põhimõte. See on äärmiselt lihtne — me koristame need, kes tulevikus ilmselt osutuksid kasututeks oleskiteks... Selle väljaselgitamisel aitavad meid mitmed kaastöölised ja tulevikus ka teie, kui vedu võtate.

— Vabandage. Tulen kohe — unustasin oma märkmiku... ütleb Hafman toolilt püsti karates ja ukse juurde rutates. Pakute talle märkmepaberit, kuid see ei näi teda rahuldavat. Hetke pärast on ta tagasi:
— Niisiis te koristate need, kes tulevikus ilmselt osutuksid parasiitideks?

— Ka nii võib väljenduda.

— Aga kuidas me teie meelest seda ikkagi inimestele seletame, küsite kohvi tassidesse valades.

— Minu arust on see rohkem teie asi. Mina lepiksin ka epideemiaga...

— Keegi ju enam ei usu, et see on epideemia, isegi raugad mitte, teeb ka Remson juttu. Ta on aru saanud, et Schulz on patoloogiline lollpea. Ja pingutab vist väga, et oma näitlejaoskusega maha saada, kuigi on nagu indikaator — nüüd juba tulipunane: ...võiksite meile seletada, mismoodi need ohvrid... see tähendab... need potentsiaalsed parasiidid tapate.

— Noh, seda ma ei tea isegi täpselt...

Tõmbate endale kohvi kurku ja hakkate läkastama: Kuh-hu-hu-rat... tu-hu-li-nne... andes-kh-tage... Tänate mõttes jumalat, et Schulz veel kohvi polnud proovinud. Neetud portjee oli toonud täiesti leige kohvi.