Härra Schulz (IV)

Vastust ootamata katkestate ühenduse ja lähete autosse. Käivitate mootori ja heidate pilgu tagasivaatepeeglisse... ja teie veri tarretub hetkeks... Peeglis vahib teile vastu kellegi tagaistmel istuva mehe nägu. Nagu seiklusfilmis! Pöörate end ringi, kuid mees ei näigi tahtvat teie masinat röövida:
— Rahunege, härra Schulz, Ma tahtsin teiega rääkida.

— Kes te selline olete ja kuidas minu masinasse saite ja kust mind üleüldse tunnete? karjute võõra peale.

— Miks ma ei peaks teid tundma... Sõidame edasi! Ma tulin teie autosse juba lossi juures. Vabandage. Aga mul on teile üks jutt, räägib mees rahulikult.

— Kas sõidame võõrastemajja?, püüate rahulikumat tooni leida.

— Palun.

Terve tee ei räägi te omavahel sõnagi. Kujutlete, kuidas mees hoiab püstolitoru teie kõrva juures ning hoidute kramplikult peeglisse vaatamast. Teil on hea meel, kui võite lõpuks võõra autost välja paluda, kuigi hirmutunne jääb püsima. Alles toas alustab külaline jutuga.

— Mina olen lossimuuseumi direktor...

— Väga rõõmustav. Mina, nagu te ehk juba teate, kirjanik...

— Major Schulz, major!, lõikab võõras teie jutu justkui noaga katki.

— Kust te..., hakkate selle peale jahmunult kogelema.

— Üht-teist ma ikka tean. Tean ka seda, milleks te siin olete. Tulingi seda teile ütlema — et sel tööl pole mõtet.

— Mis te sellega öelda tahate?

— Et pole mõtet karistada inimesi, kes tegutsevad inimkonna tuleviku nimel...

— Mii-is? Kas te ka saate aru, millest te räägite...?

— Vastutan täielikult oma sõnade eest.

— Ja mis kuradima tulevikust te siin räägite?

— Inimkonna tulevikust.

Pikk paus. Te ei sa millestki aru ja vahite mehele juhmilt otsa.

— Inimkonnale pole vaja pahna..., jätkab ta, ja meie hävitasime vaid pahna või siis selle, kellest oleks saanud pahn...

— Kes meie? Ja kust see Meie üldse teab, kellest oleks saanud pahn ja kellest mitte? Kust see Meie võtab endale õiguse muretseda inimkonna tuleviku pärast? Kust see Meie... — olete endast juba päris väljas.

— Nüüd tundub mulle, et hoopis teie ei saa aru, mida räägite. Inimkonna tuleviku pärast muretsemine on meie kõikide ülesanne. Või on teil sellest asjast teistmoodi arusaamine?

— Mii-is? Te olete... — püüate end rahulikuks sundida. Te olete... Kes te üleüldse olete? Kuu-uulge, te teete nalja! Muuseumi direktor! Kust te üldse teada saite, kes ma olen ja miks ma olen?

Tunnete piinlikkust varasema ägestumise pärast — tõenäoselt on ta vaid mingi naljamees, halvemal juhul žurnalist.

— Ma ei tee nalja. Olen tõepoolest muuseumi direktor. Ja minu nimi on Schulz, teie õiget nime ma aga ei tea. Või oleme tõepoolest lihtsalt nimekaimud. Minu sõber Jan Bergin nimetas kord, et hotelli olevat tulnud keegi võib-olla minu sugulane. Keegi kirjanik politseist. Niisugust sugulast ma aga ei mäletanud endal olevat. Ja kuigi Schulzi-nimelisi võib ju olla sadu, otsustasin asja julgeoleku huvides uurida. Just selle politsei pärast. Olekski vist naiivne olnud arvata, et meil lastakse rahulikult ja segamatult töötada...