Sõbra surm

Päike oli loojunud ja purpurne kuma juba niivõrd nõrgaks muutunud, et kui ma poleks süüdanud küünalt, oleksid sissekanded tööpäevikusse tegemata jäänud. Edutu päev kajastus minu mornis meeleolus, kuid töö nõudis siiski oma osa. Arvutused ja kokkuvõtted edenesid visalt, kui seda üleüldse edenemiseks võib nimetada. Alles siis, kui üks arutu ööliblikas juba vist oma viiendat korda proovis küünlaleegis oma elu lõpetada, tulin mõttele uks sulgeda. Selle aja sees õnnestus liblikal küünlavahasse kinni jääda ja põlema süttida. Ja nii ta põles, tiib vahasse sulanud, endast heleda praginaga siia ilma jääjatele märku andes. Oli hilissuvi.

Minu laboratoorium, mis koosnes pisikesest eeskambrist ja veidi suuremast töö- ning eluruumist, seisis poolemeetristel vaiadel. See oli hädavajalik, kuna kevadise suurveega või tugevate sügiseste läänetuultega tõusis merevesi siin piisavalt kõrgele. Ja kui mitte vesi ise, siis vähemiste kevadised jääpangad oleksid seda majakest kahjustanud. Võite kujutleda, kuivõrd ebamugav on hommikune ärkamine, kui sa narilt maha astudes tunned, et vesi on põlvini või nii, sest, nagu juba öeldud, oli eluruum samas kus tööruum. Ühes ruumis. Ja et sellist liigset romantikat vältida, olidki hütid vaiadel.

Aga ajahammas polnud laiselnud ja nüüdseks polnud kaugeltki enam kõik vaiad ühepalju maa sees, nii et laboratoorium oli nõrgalt viltu. See aga tähendas seda, et kui ma tahtsin ust sulgeda, pidin kasutama kas harjavarre või nööri abi. Vaatamata minu pingutustele jäi ukse vahele siiski väike pilu, aga sellest ma ei hoolinud, kuna öö tõotas tulla soe ja täiesti tuuletu.

Olin peaaegu juba taas arvude maailmas, kui kuulsin küünlaleegi õrna võbina ja praksumise sekka midagi, mis mu kohe siia ilma tagasi tõi. Heli järgi otsustades võis arvata, et tuppa oli tunginud sääsk. Ja varsti võisin selles ka veenduda, kuna külaline asus orbiidile ümber minu pea. Ta pinises nii haledalt, et ei puudunud palju, ja ma oleksin naerma puhkenud. Omakeskis naerjaid peetakse aga tavaliselt jaburateks ja seepärast jäin surmtõsiseks, ehkki sisemiselt tegi see pinin mulle endist viisi nalja. Kuid mida rohkem see sääsk pinises, seda närvilisemaks ma muutusin. Naerutuju kadus. Juba mõne minuti pärast tekkis mul kange tahtmine sellest tüütust külalisest lahti saada. Minu katsed teda pihuga tabada läksid sajaprotsendiliselt vett vedama. Tuli nentida, et need hilissuvised sääsed on ühed paganama kavalad ja osavad elukad. Sellest hetkest alates, kui ma kätega vehkima hakkasin, ei ilmunud ta enam kordagi minu näo ette, vaid piirdus kuklataguse piirkonnaga. Mul tuli selle neetud sääse pärast oma töö lõplikult katkestada. Voltinud kokku ühe vana ajalehe, tõusin tapahimulisena püsti. Kaks silma näevad vististi tükk maad kehvemini kui sääse teab kui mitu silma kokku ja nii õnnestuski tal, nagu mulle näis, ilma suurema vaevata minu eest plehku panna. Jätsin oma ürituse pooleli.

Järjekindel, nagu ma olen, püüdsin uuesti töö kallale asuda. Ei läinud aga viit minutitki, kui mu tüütu külaline taas platsis oli ja mulle kõrvulukustavat pininat kõrva karjus. Nüüd tundus see mulle juba tõepoolest lausa karjumisena. Lihtsalt hirmus!

Aknaraami alaservas elas minu suur sõber ämblik. Ma olin komandeeringus juba teist nädalat, tema oli aga juba enne mind kohal. Ta tundis end täieõigusliku peremehena, ja mina ka, ning juba sellepärast tasus meil konfliktide vältimiseks hästi läbi saada. Tegelikult oli ta üsnagi kasulik seltsimees. Öö jooksul oli ta võimeline kasvõi kolm kärbest nahka panema, et aga mina rahulikult magada saaksin. Mul on kohutav allergia kõiksugu pinisejate ja sumisejate vastu. Olin talle mõnikord täitsa tänulik.

Kunagi polnud mulle mõttesse tulnud temalt midagi paluda. Nüüd aga pidin olukorra sunnil enesele tunnistama, et olnuksin äärmiselt meelitatud, kui ta selle neetud sääse oleks kinni püüdnud ja minu pärast või tervelt alla neelanud. Nagu selgus, ei läinud sääsele minu kavalus korda ja ta pinises ikka endist viisi edasi. Minu meelest oleks aga täiesti loomulik olnud, et ta hukkub, sest miks peakski üks hilissuvine sääsk ellu jääma, liiatigi kui ta elab mere ääres, kus mõni pääsuke ta kindlasti nahka oleks pannud, kui ta mitte minu hurmava vere lõhna peale, lont ees, uksepraost sisse poleks lipsanud.

Süütasin sigareti ja püüdsin suitsu sääsele vastu vahtimist puhuda. Iga normaalne sääsk oleks suitsu eest kõrvale põigeldes ämblikuvõrku sattunud, see siin aga ei teinud suitsust väljagi, justkui oleks tal nina kinni. Siis tõmbasin korraga liiga ahne mahvi ja kukkusin läkastama. Suitsusegune hingeõhk, mis köhimisest tekkis, ehmatas hoopis ämbliku oma peiduurkasse, kust see ei paistnudki soovivat enam välja tulla, ehkki olin köhimise lõpetanud. Ämblikule tema kohustusi meelde tuletada püüdes sorkisin tikuotsga tema võrgus. Seepeale kukutas ta end hoopis kusagile põrandale, mind alatult reetes. Sedapuhku pidin ta rahule jätma.

Lõpuks avasin ukse, kustutasin küünla, et akna taga pekslevad ööliblikad sisse ei märkaks tulla, ja süütasin uue sigareti. Oma pool tundi tegelesin ainuüksi sellega, et seda neetud sääske välja suitsetada. Vahepeal olin juba päris veendunud, et lähen lolliks, siis aga mõtlesin ümber. Ja väga targasti tegin, kuna ühel ilusal hetkel ei kuulnud ma enam mingit pininat. Keravälgu kiirusel sulgesin ukse, et sääsk tagasi tuppa ei pääseks, ja seekord õnnestus see palju paremini. Igatahes mingit pilu ei jäänud. Kui ma siis uuesti küünalt mõtlesin süüdata, pidin sellest ideest loobuma, kuna ei mäletanud vähimalgi määral, kuhu ma selle suure jahipidamisega need tikud olin visanud. Riietusin käsikaudu lahti ja kobisin asemele.

Hommikul ärkasin terava torke peale alahuules. Oh sa pagan, jäin hiljaks! See kuradima sääsk lendas justkui paistes sinepituub minust eemale ja maandus lakke, kus võttis vaevaks hakata oma lonti puhastama. Seda ma muidigi täpselt ei näinud, võisin ainult oletada. Kuid mida muud peakski üks silmini täissöönud sääsk tegema kui mitte lonti puhastama. Niisiis selgus, et ta, sinder, polnud õhtul hoopiski mitte välja lennanud, vaid kusagile urkasse paremaid aegu ootama pugenud!

Tundsin, kuidas mu alahuul nagu soe pärmitaigen üles tursus. Rumal oleks arvata, et mul oli plaanis sellele sääsele niisugust tegu kinkida. Ma kargasin püsti kui vinnast vabanev vedru ja... lõin koletuma pauguga oma pea vastu nari kohale seatud riiulit, nii et kotitäis pannkoogijahu, tühi õllepudel ja plekk-kruus kolinal alla sadasid. Loomulikult ei jäänud jahukott terveks ja minu edspidised pühapäevad pannkookidega olid samahästi kui unistus. Muhk minu peas kasvas tunduvalt kiiremini kui jahutolm hajuda jõudis. Sääsk istus aga ikka täpselt sama koha peal, justkui poleks vahepeal absoluutselt mitte midagi juhtunud. Või veel! Temal oli ju kõht täis ning teda ei huvitanud põrmugi minu pannkoogijahu, millega ma juba peaaegu üleni koos olin. Ma ei taipa siiamaani, miks ma ei võinud toda neetud jahu siis varemalt kusagile teise kohta või vähemalt riidekotti panna.

Väiksena õpetati mind ikka, et kui muhu pähe lööd, pane külm nuga peale. Õllepudel aga küll ei aidanud ja ma tegin loogilise järelduse, et ju see siis just nimelt nuga peab olema. Kui ma hoobist lõpuks toibusin ja töllmokse ükssarvena end püsti ajasin, pidin kurvastusega nentima, et peale minu oli veel ka kogu ülejäänud mööbel paraja jahukorraga kaetud. Kõige paksemalt oli seda muidugi nari ees põrandal. Iga minu liigutus tekitas paraja keeristormi, nii et ma pidin ukse avama, kui ma ei tahtnud ühel jalal keset tuba seistes pealt vaadata, kuidas sääsk minu verd seedib.

Ust avades lootsin ma siiralt, et vähemalt osa tolmust ka õue lendab. Haarasin laualt vastavaks otstarbeks kokku volditud ajalehe ja tormasin oma vaenlast tapma. Nüüd aga hakkas teisel küll kiire. Ja otseteed ukse juurde! Õnneks sain tema teele ette, sest niisama lihtsalt ei saanud ma seda elukat ju ometi minna lasta. Selle peale tegi ta tiiru lae all ja võttis siis kursi aknale, vastu mida ta täie hooga ka põrutas. See hoop sai talle saatuslikuks. Et ta minu verd sedavõrd palju oli ahnitsenud, ei jäänud tal üle muud, kui lõhki minna nagu asfaldile kukkunud arbuus. Akna määris ära, kuid siiski — paras talle!

Alles nüüd tuli mulle pähe kella vaadata. Olin hilinenud juba vähemalt poolteist tundi! See rikkus oluliselt vaatlustulemuste täpsust. Õnneks olin ma siin ise enda peremees ja mõistagi ei kavatsenud endale käskkirja kirjutada. Panin hetkegi viivitamata riidesse ning lausa tormasin randa, et mõõturid üle vaadata.

Juba paari tunni pärast olin tagasi, tugevast vihmasajust läbimärg. Tolleks päevaks olid vaatlused samahästi kui teostatud. Kui mul oleks tulnud tahtmine kellelegi valetada, et mul on selgeltnägemise võimed, võinuksin ma ennustada, kuidas mu putka lagi kolmanda ja neljanda tala vahelt läbi tilgub. Nii tugeva vihmaga ei saanud see lihtsalt teisiti olla... ega olnudki.

Kui ma oma riided kuivaks olin väänanud ja kuivad selga pannud, tahtsin hakata tuba koristama. Ja alles nüüd ma märkasin, et harjaga, mida juba käes hoidsin, polnud suurt midagi peale hakata. Jahu asemel oli põrandal paks kiht taigent. Vajas vaid veidi segamist ja otse pannile... ja koogid saavad maitsvad, nagu teleris ikka räägiti. Et polnud pühapäev, otsustasin taigna siiski minema visata. Ei või ju ometi ühe sääse pärast oma traditsiooni rikkuda. Pealegi oleks see jätnud mulje, et olen räpane. Otsisin kusagilt ühe vana kaltsu ja küürimist jätkus õhtuni. Alles paar tundi enne loojangut võisin taas pühenduda oma arvutustesse.

Kui ma paberi ja pliiatsiga kolmandat arvutust tegin, köitis mu tähelepanu aknalaual toimuv. Mingisugune minule täiesti tundmatu putukas püüdis meeleheitlikult minu vaenlase laipa kusagile sikutada. Küll ronis ta sääsele selga ja tiiva alla, siis jälle selga, siis ette ja taha ja nii edasi. Kahevõitlus vaata et kolm korda suurema laibaga oli pingeline ja kestis kaua. Lõpuks hakkas laip millimeeter haaval liikuma, küllap oli enne verega aknalauale liimunud. Nii minu kui ka putuka meel läks rõõmsaks. Lõpuks! Lõpuks ometi ta liikus! Oli juhuseid, kus loomakene vähe üle pingutas ning sääse endale peale veeretas või vastupidi. Tegin loogilise järelduse, et ju pidas see putukas minu vaenlast söödavaks ja oli temaga nüüd hädas nagu üksik jahimees seakarjaga.

Ka mulle endale tundub see täiesti uskumatuna, kuid lõpuks ometi sain ma oma neetud arvutustega valmis. Joonised ja graafikud otsustasin jätta teiseks päevaks. Kuna mul silm enam hästi ei seletanud, süütasin küünla ning mulle meenus taas putukas. Ta oli oma askeldustes tublisti edasi nihkunud ja asus nüüd otse minu sõbra püünise all. Jahutolm oli püünise riidetaoliseks moodustiseks muutnud ja seetõttu nähtav isegi pimedale parmule. Minu naiivne sõber aga lootis vist oma koopas istudes, et ehk leidub mõni purjus porikärbes, kes tema võrku eksiks. Ta ootas, igas silmas lootussäde vilkumas. Ja siis juhtus midagi ootamatut.

Minu vaenlast tassiv putukas takerdus jalgapidi ühesse võrguniitidest ja hakkas seda sikutama. Tahtsin talle juba appi minna, kuid jäin hiljaks. Ämblik tormas nagu kari näljaseid pantreid oma urkast välja ja lõi lõuad putukasse. Kui ma olin aru saanud, mis õieti juhtus, ajasin ämbliku minema. Putukas oli halvatud ega liigutanud enam tundlatki. Tõstsin ta ettevaatlikult enda ette lauale ja hakkasin endamisi arutama, kas ma ei saaks teda kuidagi aidata. Nägi teine ju nii palju vaeva... Oli ilmselge, et kunstlik hingamine ei tulnud kõne allagi. Pealegi polnud mul vähimatki aimu, kas ta hingab trahheedega või on temalgi raamatkopsud, nagu tollel ämblikul. See neetud mõrtsukas istus aga oma koopas ja pööritas silmi. Justkui oleks veel minu peale pahanegi. Ma otsustasin mõne minuti oodata, et näha, kas putukas toibub või mitte. Igaks juhuks panin ta tühja tikutopsi ja jätsin selle avatuks, et putukas end vangina ei tunneks.

Käisin maja taga. Vihm oli üle jäänud ja taevas peaaegu selge. Kuu varjutas oma valgusega enamuse tähtedest, kuid sellele vaatamata paistsid suuremad selgesti. Suur oli minu heameel, kui ma tuppa tulles putukat taas sääse juures nägin. Ka seekord juhtus nii, et putukas takerdus võrguniidi taha. Võib olla oli see koguni seesama niit. Ämblik seadis end juba jooksuvalmis, aga seekord jõudsin mina temast ette.

Pühkisin sääse surnukeha koos putukaga aknalaualt alla, lõhkudes sellega pool võrku. Ämblik kukutas end kibekähku põrandale ja ei teinud putukast enam väljagi, vaid jooksis kogu oma kaheksajalgsuses temast üle. Mind vihastas selline ülbe käitumine niivõrd, et ma otsustasin ämblikku kuidagi karistada. Tema, sinder, jooksis nagu segane minu eest laua alla varjule. Arvasin, et sikutan ta sealt välja ja viskan majast välja.

Tõstsin laua paigast, aga vist liiga järsult, nii et pooled paberid sealt maha sadasid. Hea veel, et seekord midagi lõhki ei läinud, mõtlesin siis. Peab mainima, et ämblik on ikka üks rumal elukas küll. Mina oleksin tema asemel end rulli tõmmanud ja end paberite vahel varjanud, tema aga arvas tingimata vajalikuks põgeneda. Mulle ei meeldinud, et ta just nimelt üle toa kavatses joosta ning end arvatavasti nari alla peita. Mul tekkis paratamatult hirm, et see mõrtsukas võib veel terve naha ja karistuseta pääseda. Mõtlesin tegutseda ratsionaalselt ning tegin vististi õigesti, kui sellele elukale kohapeal surmanuhtluse määrasin. Juba teise katsega lömastasin ma selle ilge eluka. Jäin oma tööga rahule. Tegelikult oli see just paras palk sellele mõrtsukale.

Kui ma lauda oma kohale nihutasin, nägin tikutopsis lebavat putukat. Surnud. Tema liigikaaslane tegeles akna all maas vedeleva sääse surnukehaga. Oleksin pidanud varem selle ämbliku maha lööma, mõtlesin selle peale...