Kindlasti ei leia me kedagi, kes poleks midagi kuulnud vampiiridest.
Vähe sellest, tänu foto- ja filmikunstile on neist meile kujundatud kindel stereotüüp. Seljas peab neil tingimata olema must keep, üldse peamiselt mustvalgetes toonides rõivad. Olenevalt ajastust ja moest, enamasti kas kõvaküber või lihtsalt korralikult piiratud soeng.
Vampiiri juurde kuuluvad pikad küüned, tingimata aga ka niinimetatud kihvad, õigemini pikenevad silmahambad. Vähemasti ülemised.
Mõningatel puhkudel sarnastatakse neid surematute elavate laipadega, kuid siiski mitte zombidega. Teadmata põhjustel peavad nad päeval magama tingimata kirstus ning tõusma vaid öösel oma puhkepaigast selleks, et toitu — inimese verd — otsida. Otsene päikesevalgus kõrvetab neid sedavõrd, et nende ihu võib lausa süttida. Vampiiridel puuduvad nii peegelpilt kui ka vari.
Kui inimesi lähedusse ei satu, või kui nad on eriliselt inimlembesed, lepivad nad ka kitse või lamba verega.
Oma erakordselt pikkade silmahammastega hammustavad vampiirid ohvrit tavaliselt kaelast, et tuiksoonest verd imeda. Õige vampiir külastab üht ja sama inimest korduvalt, kuni too on täiesti veretu. Seejärel muutub ohver omakorda vampiiriks ning alustab sarnast elu.
Vampiiridel on võime tekitada udu, hüpnotiseerida inimest ning kasutada väga suurt ja üleloomulikku jõudu. Kuid neid on siiski võimalik hävitada.
Õnneks on olemas mitmeid mooduseid vampiiride rünnaku ärahoidmiseks.
Esimene viis on profülaktiline ehk ennetav. Näiteks kui keegi avastab, et mõnel ta tuttaval pole kodus ainustki peeglit, võib ta peaaegu sajaprotsendiliselt kindel olla, et tegemist on vampiiri endaga, kuna neil pole seesuguse instrumendiga midagi peale hakata.
Küll aga võivad sellised tuttavad moonduda mõneks loomaks, kõige sagedamini aga nahkhiireks. Sel moel saab ta teile iga kell vaikselt ligi hiilida ja oma hambad kaela lüüa. Igatahes aitab vampiiri vastu suurepäraselt ka küüslauk, millest tehtud pärgadega võib ehtida nii oma kodu kui ka iseennast.
Teine viis on aktiivne rünnak. Parim ja ohutum moodus vampiiri ründamiseks on tabada ta ajal, mil ta oma kirstus magab, see tähendab — päeval. Kui ta puhkepaik on üles leitud, siis tuleb kiiresti tegutseda — peab lööma terava otsaga vaia haamriga otse vambi südamesse.
Kostub küll ilge karjatus, kuid seeläbi on ka vereimeja on oma otsa leidnud.
Samuti tõhus vahend vampiiri surmamiseks tuli. Mõrvatööks tuleb lihtsalt kirstule kett ümber tõmmata, et valudes huilgav elukas välja ei pääseks, ja see põlema pista.
Pisut leebem võimalus, eriti aga tuleohutuse seisukohast, seisneb selles, kui lahtises kirstus vamp viia päikesevalguse kätte ning kirstukaas avada — nii saab ta iseenesest otsa. Veel saab vampiiri tappa ka pea maha raiumisega.
Ja kui nüüd need neli eespool kirjeldatud võimalust tunduvad millegipärast kas liiga räpased või julmad, siis on vampiiri võimalik surmata püssiga, täpsemini hõbekuulidega. Hõbe on üldse kaunis universaalne metall sedasorti metslaste vastu, kuna toimib suurepäraselt ka näiteks libahuntide korral.
7 kommentaari:
Tänud eeskujuliku ülevaate eest, ei oskagi kohe täpsustada ega täiendada! Vampiiri-uskumuste laialdane levik on nõnda kurioosne nähtus, et tekib küsimus, kas nende lugude taga ka mingi tõsieluline ajend peitub. Olgu vampiirluse tõepärasusega, kuidas on, igatahes tasub vampiirihuvilisel lugeda järgnevaid raamatuid: Bram Stokeri "Dracula" ja Anne Rice'i "Intervjuu vampiiriga". Mõlema ainetel on hiljaaegu tehtud ka korralikul visuaalsel tasemel Hollywoodi film.
Lõpetuseks ikka üks täpsustus ka. Nimelt, mis puutub vampiiri päeva möödasaatmisse kirstus, siis pärineb see idee arvatavasti Bram Stokeri klassikalisest vampiiriromaanist "Dracula", kus nimitegelane pidi võõrsil viibides jõu säilitamiseks lisaks noorte neitsite kaelade kallal nakitsemisele end ka regulaarselt kodumaa mullaga täidetud puukastis "laadima".
Väga suur tänu täpsustamast!
Olen, tõepoolest, näinud ka filme, kus vampiiridel puudus vajadus kirstu järele.
Mõlema viidatud romaani põhjal vändatud filmi olen ma näinud, kuid näinud olen ma neid siiski veelgi suuremal hulgal. Peaks millalgi lausa loendi koostama.
Need vampiirilood on ilmselt alguse saanud mõnest koomikulaadsest ehalkäijast :D Tüüp jäi lossi bossile vahele ning hakkas tsirkust tegema, et ta hoopis verd imema tulnud. Eks isased ole läbi aegade unistanud võimalikult efektsetest moodustest emaseid vallutada. See on üks paljudest stooridest, mis tänapäeval pigem pilamiseks kõlbab.
Hea kass27 oskab alati müstilistele asjadele mõne proosalise vaatenurga leida. :P
Aga mis puutub veel vampiiridesse, siis vikipeediast ilmneb, et siingi kirjeldatav "aristokraatlik vampiiritüüp" ei ole sugugi alati prevaleerinud. Keskajal kujutati vampiire pigem punaka pundunud näoga peletistena.
Kust aga üldse pärineb idee vampiiridest? Siin on ratsionaalse mõtlemisega uurijad leidnud mitu võimalikku seletust:
1) surnukeha loomulike lagunemismärkide väärtõlgendamine (pundumine, jume muutus, juuste, küünte ja hammaste esiletõus kudede kuhtumisel, lagunemisgaasidest tingitud helid jmt), mida peeti varjatud elusoleku tõenduseks;
2) mõne kopsuhaigusega kaasnev verejooks suust;
3) marutaud, mille sümptomiteks võib olla näiteks vee, peeglite ja valguse (ehk ka küüslaugulõhna?) kartus, suust tulev verine vaht, hüperseksuaalsus ja unerütmi segiminek - tüüpilised vampirismi tundemärgid (rääkimata asjaolust, et hundid ja nahkhiired on ühtlasi ka tuntud marutõve edasikandjad);
4) spetsiifiline verehaigus porfüüria, mis ühe praeguseks tagasilükatud teooria kohaselt saab leevendust oraalselt manustatud inimverest.
Mine võta kinni, milline neist asjaoludest vampiirilegendide teket kõige enam mõjutanud on. Aga igatahes erutab vampiiriteema inimeste meeli juba sajandeid, päädides 1700-ndate Euroopas lausa masshüsteeriaga ning olles viimase sajandi vältel edukalt rakendatud meelelahutustööstuse rahavankri ette.
Jätsin mainimata ka ajaloost teadaolevad tõelised psühhopaadid-inimverelemburid, nagu näiteks kurikuulus 16. sajandi Ungari krahvinna Elizabeth Bathory. Tolle väärika ja haritud aadlidaami meelistegevuseks oli kohalike taluneiude röövida laskmine ning ustavate teenrite kaasabil erinevate piinariistadega verest tühjaksnõrutamine, et siis neitsite värskes ihumahlas kümmeldes enda noorust alal hoida. Viimane seik on küll pigem legend kui tõelisus, aga üks hirmus naisterahvas oli see Bathory küll.
Eks nende kirjatükkide suur puudus olegi see, et iial ei või kindel olla, mis on tõde ja mis ulme.
Tõe kriteeriumid on ka erinevad. Mõned peavad tõeks ka ulmet. Ehk et kui keegi kuskil midagi välja juba kord mõtles, siis see mõte iseenesest on ju tõde.
Arvan, et see marutaudis isasega hirmutamine mõjus emastele piisavalt ergutavalt. Tundub kõige tõesem teooria olema :))
Postita kommentaar