Vampiiridest (II)

Vampiiride süstemaatilist kuuluvust võib tänapäeva taksonoomia küll olla pistut muutnud, kuid kahtlemata on nad imetajad (Mammalia) eluspoegijate (Theria) alamklassist ja pärisimetajate (Eutheria) infraklassist ning käsitiivaliste (Chiroptera) seltsist. Tegelikkuses kuuluvad vampiirid väike-käsitiivaliste (Vespertilioidei) alamseltsi ja nopslaste (Phyllostomatidae) sugukonda.

Nopslastele on iseloomulikuks lehe- või odataolise jätke olemasolu ninapiirkonnas, mis teeb nad näo järgi tuntavaks. Kokku on neid 200 liigi ringis ning kogu alamseltsi suurim on hiidvampiir (Vampyrus spectrum). Selle "hiiglase" tiibade siruulatus on 70...75 cm ja mass 150...200 grammi. Saba sellel nahkhiirel puudub.

Giidvampiir elab peamiselt Amazonase madalikul, levikuala ulatub aga Lõuna-Mehhikost Brasiiliani. Toiduks kasutab ta peamiselt pisikesi selgroogseid nagu närilised, teised nahkhiired, pisemad linnud ja sisalikud. Kuid siiski toitub ta ka suurematest putukatest ning on päris maias puuviljade peale.


Siiski on olemas veel lähedane sugukond, keda kiputakse tihtilugu tänu nende toitumisharjumustele ekslikult vampiirideks nimetama. Vereimejalased (Desmodontidae) sarnanevad väiselt nopslastega, kuid nende hambad on teravaservalised. Nad levivad samuti Lõuna-Ameerikas ning on ainsad tõeslised parasiidid püsisoojaste hulgas. Nad toituvad üksnes teiste püsisoojaste loomade verest. Nende kaks ülemist lõikehammast on sisuliselt kokku kasvanud ning võimaldavad läbi hammustada ka paksu karilooma naha. Vereimejate sülg mõjub ohvrile valuvaigistavalt ja verehüübimist takistavalt.

Kõige tuntum on suur-vereimeja (Desmodus rotundus), kelle liigiepiteet viitab ümarale kehale. Üht sõralist või kabjalist ründavad pimeduse sabudes mitu vereimejat, kes toituvad ohvri verest paar tundi. Ohvri haav aga veritseb veel mitu tundi, kuna veri ei hüübi. Nii on need loomad olnud läbi aegade ka karjapidajate nuhtluseks.