Mudelid (II)

Kuid on ka julgeid, kes pedagoogika kiuste on tulihingelised Saatusesse uskujad (või selle termi^* taha pugejad) või UFOde tunnistajad, Kuid missugune on uskumise määr? Ei saa ju salata — eks UFOdele ole tõepoolest ükskõik, kas nende olemasolu usutakse või mitte, nii nagu on ükskõik planeedile Maa, kas peetakse teda lapikuks kui taldrik või ümaraks kui kera. Meie uskumistest sõltub eelkõige meie maailmavaade, sellest omakorda suhtlemine teiste inimestega ja nii edasi (ja UFOde ja muu sellise puhul muidugi ka nendega "kohtumiste" sagedus). Arvestades raskusi, mis kulub ühe inimese ümberkasvatamiseks, loobume sellest. Ja meie eesmärk ei olegi kellegi ümberkasvatamine ega kellessegi millegi sisendamine. Meie eesmärgiks on pakkuda uut mõtlemisainet. Teretulnud on kõik arvamused selle... "teooria" (nimetagem teda nii) kohta ja see, kas te ise sellesse usute või mitte, jäägu teie enda eralõbuks.

Heidame algul põgusa pilgu kaugesse minevikku, meie esiisade-aegsesse inimühiskonda. Inimese mõttemaailma on alati vähemal või rohkemal määral mõjutanud grupiteadvus. Ja milline oli see teadvus siis? Veidi ülepakutult võime väita, et vastupidine praegusele. Siis usuti siiralt Jumala olemasollu (jätkem praeguse Jumala kahe silma vahele, kes on siiski hoopis uue kvaliteediga kui siis), ehkki keegi polnud teda silmaotsagagi näinud. Ometi teati kaljusse joonistada sadade jumalate portreid. Kas oleks olnud mõeldav, et keegi siis ütleb — Jumal võib küll olla, aga sellisel juhul olen mina loodud siia maailma selleks, et tüestada tema olemasolu — ning hakkab otsima evolutsiooni seaduspärasusi, ümber lükkamaks mingit kahtlase väärtusega "loomist". Veel praegugi on koolkondi, kus ei usuta inimese põlvnemist ahvist, vaatamata selle teooria ilmsele paikapidavusele. Kas oleks meie kauge esivanem oma fantaasiuapildis suutnud manada tikutopsisuurust karbikest, mille küljel olevast nupust keerates sealt seest laulu kostma hakkab? Vaevalt. Hea, kui ta tikutoosigi ette kujutas. Tolleaegne inimene oleks seda, meile kõigile tuntud raadiovastuvõtjat, vähemasti põrgusigitiseks pidanud ning suure tseremoonia ja tantsude saatel selle kividega puruks pildunud.

Aga võrrelgem kaasajaga. Raadiovastuvõtja meid muidugi enam ei üllata, kuid kas mitte enamus tähelepanuväärset ei jää uurimata ainuüksi sellepärast, et selle teoreetiline tagamaa ei lange kokku teadmiste ja seisukohtadega? On teil veel koolipäevist meeles, mis sai Mikolaj Kopernikust, kui too oma ideega lagedale tuli, et Maa ei olegi maailmaruumi keskpunkt? Noil aegadel polnud pakutud seisukoht valitsusele (kirkule) kasulik. Kuid me manipuleerime ju praeguselgi ajal omakasuga, takistades seega edasiminekut. Inimkonda võiks piltlikult tsirkuseahviga võrrelda, kellele on liiga pikk seelik selga pandud, et see liikumist takistab. Igal sammul astub ahv seelikusabale, milleks, mõistagi, on valitsev maailmapilt, "tõepärane" mudel.

Veel hiljuti keelati ära igasugused psühholoogilised katsetused, sest need ei toonud (paugupealt silmnähtavat) kasu. Praegu on põlu all kõiksugu ufonautika (või kuidas seda nimetadagi) ja teiste tsivilisatsioonide otsimine. Paremal juhul naerdakse sellised teadlased lihtsalt välja...

Loomulikult pole naabertsivilisatsioonide otsimine ja nendega (kui neid on) kontakti leidmine meile praegu veel jõukohanegi. Kuid vaevalt keegi keelajaist mõtleb selle peale, et Elu leidmiseks kosmoses kulub tükk maad rohkem aega ja jõupingutusi, kui nende etteantud plaanid seda võimaldavad. Võib olla on kontakt kasvõi sellepärast raskendatud, et meie Naabrid on oma arengult meist ees, olles näiteks minetanud artikuleeritud kõne. Peate võimatuks? On juurdlematagi selge, et artikuleeritud kõne on üks inimühiskonna tähtsamaid eeldusi?

---

^* — avalikku sauna tähendas see sõna ainult Vanas Roomas; meil – sisuiselt termin.