IL, 1981
muljutud muljete mulin
imbub irduvasse hinge
tunase tuulega tulin
sigaret alandas pinge
rööplev loogika logiseb
alatus austuses andund
võõras väänik vägiseb
paljale potile pandult
kolmteist kuldset kannatust
aega asjjalikult ajavad
vanad ei tee vallatust
rõõska hoidjat vajavad
ohtlikult odavaid kaupu
ostavad mürjatud ohvrid
suurlinna trammides rauku
saadavad kuhjatud kohvrid
kirve kibelev kriimustus
kratsib haavatud hinge
sõnade hääletu tiivutus
säilinud sügavalt sünge
mõtete mõttetu mulin
kalla kosena solgipangi
veehäälsena kaklev vulin
on jätnud sind vangi
3 kommentaari:
Umbes samal ajal pühendasin ka ühele noorhärrale paar luuletust, kuid nood olid palju reipama ja loogilisema sisuga. Peast enam ei mäleta ja vaevalt neid mul paberil veel kuskil alles on :(
Tegelikult ei ole see värss kellelegi pühendatud, seda vähem siis mõnele reipale noormehele.
Jah, ka minul on rohkem neid värsse, mis kusagile arhiivide vahele kadunud on.
Rõhuasetus ka kukkus välja jahh vales kohas. Pigem tahtsin väita, et kirjutasin kah luuletusi, aga mitte niisama endast väljundi leidmiseks, vaid ikka pühendades :)
Postita kommentaar