kolmapäev, 26. november 2008

Suitsupits

Ta jooksis mööda tänavaid ja ei olnud üldse õnnetu. Võib olla, et ta ei teadnudki, mida tähendb õnnetu. Temale tundus, et ta kiirustab kogu aeg kusagile, teadmata ise, kas teda üldse kusagil näha tahetakse. Kõht oli hirmus tühi. Ja alati, kui sul kõht tühi on — jookse või varbad villi — ei tule keegi selle pealegi, et võiks mõne suutäie annetada. Kuid ta polnud üldse õnnetu. Ta oli kõige sellega juba niivõrd harjunud. Koeraelu, ausõna.

Inimesed vaatasid tänaval talle järele. Üks muigas, teine turtsatas, kolmas tundis koguni kaasa. Temale polnud praegu aga kaastunnet vaja — süüa tahtis ta aga küll. Väljanägemine oli tal aga tõepoolest hipilik. Isegi koomiline. Oleks ta end ise kõrvalt vaadanud, võinuks ta kas südamerabanduse saada või siis naerukrampides ulguda. Raske oli eristada tema eesmist ja tagumist otsa. Ja seda polekski suudetud, kui ta ei oleks vahet pidamata ringi siiberdanud, tõenäoselt eesmine ots eespool.

Aivol oli kõht täis ja korralikud riided seljas. Ometi oli ta õnnetu. Kui mitte tema silmad poleks kõõrdi vaadanud, oleksid mõne aasta pärast tüdrukud tema ilust pimedaks jäänud. Paraku aga hoidusid kõik temast eemale, seda kahjuks mitte ainult silmade pärast. Peale tema ema ja ainukese sõbra Lemmo ei mõistnud Aivot keegi, ei tahtnudki mõista. Aivo sai aru, et tema kõõritamist keegi välja ei kannata ega vaadanud seetõttu kellelegi silma.

Isa Aivol polnud. Enam polnud. Ta tõmmati aastate eest kunagiste töökaaslaste poolt mingisse mõrvaloosse, mis saigi talle ja tema perele saatuslikuks. Kriminaaljälituses oli avatud vastav toimik ja puha. Tegelikult olid jõugu liikmed omavahel väga osavasti kokku leppinud ning tõmmanud Aivo isa kui tasase ja lepliku mehe sekeldustesse oma naha päästmiseks. Alles paar päeva enne kohtuotsust leiti, et süüdistused on vasturääkivad ja et Aivo isa on jumala süütu. Vabandati ja öeldi, et isegi kriminaaljälituses tuleb teinekord ette eksimisi, ja kõik. Niinimetatud jõugu pealik aga viibis mõnusasti vabaduses. Sõbrakesed võtsid ta aga koos veel mingi tegelinskiga üles anda, kui ta midagi ette ei võta nende päästmiseks. Nii püüdiski siis see kodanik Aivo isa veelkord mängu haarata ja teda ära osta. Aivo isale aga niisugune asi kohe mitte ei meeldinud ja ühele järjekordsetest läbirääkimistest läks ta koos miilitsatöötajatega. Kodanik oli püüdnud keelitada ja meelitada — polevat paremat rikastumise võimalust. Ainult paar aastakest istuda... Kui kodanik, käed rudus, restoranist Volgasse toimetati, hüüdis ta Aivo isale, et seda ta ei kinkivat.

Loomulikult oli kogu sellel lool ka pealtnägijaid. Üle keskmise või kõrges vanuses endast lugupidavad daamid seal kohvikulaua taga teavad ju alati kõike täpselt. Ja veel palju paremini, kui asjaosaline ise. Kulutuli aga ei levi vist ka nii kiiresti kui kuulujutt. Nii saigi Aivo isa ja kogu ta perekond terves linnaosas ja pisikeses sugulasteringis suure põlguse osaliseks. Kõik vanad tuttavad ütlesid neist lahti... Siis oli Aivo kõigest viiene.

Tüüp, kes Aivo isale kinnitas, et sel lähebhalvasti, pidas oma sõna, kuigi taolist masti mehed ei ole tavaliselt just kõige sõnapidajamad. Ta põgenes vanglast ainult ühe eesmärgiga — hävitada reetur ja äraandja. Selle tüübi süü oli juba niigi nii suur, et kaotada polnud midagi. Aivo isa oli tema neljas ohver. Ju vist polnud paberid korras, et teda kohe pärast arreteerimist maha ei lastud. Kuuend eluaasta täitudes mattis Aivo oma isa.

Kui Aivo kooli läks, sattus tema õpetajaks väga kena inimene, kes kunagi oma õpilaste koduste asjade järele ei nuhkinud. Temale piisas vaid kuulujuttudest. Aivo teadmised võisid olla ehk paremadki kui mõnel viiemehel, ent vaatamata sellele moodustasid enamuse tema palgast kolmed.

Aivo pärimisele — miks teised temaga tegemist teha ei taha — vastas ema avameelselt, et asi seisab ühelt poolt isa surmas ja teiselt poolt ka kõõrdi vaatavates silmades. Ema lohutas Aivot, et ega palju sõpru omada polevatki kasulik ja puha. Tõeline sõber nägevat sõbras ainult sisemist ilu, jättes välimuse tähele panemata. Aivole läksid need sõnad hinge. Tal oli ju tõepoolest Lemmo, kellega ta mängis ja õppis koos. Sedagi pani ta tähele, et tema ja Lemmo olid suuremad sõbrad, kui teised poisid oma mitme sõbraga. Aivo püüdis üle olla kõiksugustest narrimistest ja pilkamistest, nagu ema teda oli õpetanud.

Üleolev ja samas ometi nii mahasurutud olek oma klassikaaslaste suhtes ei jäänud ka klassijuhatajale märkamatuks. Õpetajale see muidugi ei meeldinud ja tema antipaatia oma õpilase vastu kasvas veelgi. Alati oli Aivo see, kes pidi puuduvat korrapidajat asendama. kes pidi prügikasti tühjendama, rõivistu korda seadma ja nii edasi.

Pärast mehe surma katkesid Aivo emal ka kõik tutvussidemed. Ikkagi ohtlik on niisuguse inimesega end siduda. Aivole oleks välimuse parandamiseks piisanud vaid ühes pisikesest operatsioonist, mida selles linnas aga ametlikult ei tehtud. Kirurg keeldus aga viisakalt seda tööd enda peale võtmast, öeldes, et pole sellel alal kompetentne. Nii pidigi Aivo ema oma seitsmekümnerublalisest kuupalgast kopikaid kõrvale panema, et oma poega pealinna (kallimasse kohta) viia.

Varem teenis Aivo ema tükk maad rohkem, olles ettekandjaks ühes linna esinduslikumas restoranis. Vahepealsed sündmused viisid aga vaese naise rööpast nii välja, et ta jõudis ühe nädala jooksul kaks väliskülalist kohvi ja kõige muu kandikul olevaga üle valada. Haistes kahest küljest lähenevat ohtu, otsustas restorani juhtkond Aivo ema sellelt töölt vabastada.

Katlakütja amet oleks sellele õrnale naisterahvale kindlasti üle jõu käivaks tööks osutunud, liiatigi ei sallinud ta silma otsaski joodikuid, kellest aga katlakütjate enamus moosustus, ja nii saigi Aivo ema pärast vallandamist endale ajutiseks töökohaks koha ühe ettevõtte koristajana.

Aastatega närtsis Aivo ema päris ära. Ta muutus vastuvõtlikuks haigustele. Peale kõige muu olid tal ka närvid päris läbi. Pole ju nali kuulata enda kohta iga päev laimujutte ja pilkamist. Pärast järjekordset külmetust tuli Aivo emal kopsupõletikuga haiglasse jääda. Aivo anti lastekodutöötajate järelvalve alla.

Kõigele vaatamata ei nähtud Aivo silmis kordagi pisarid. Isa oli enne surma talle selgeks teinud, et pisarad ei ehi meest ning pealegi ei aita need põrmugi. Naermas võis aga seda poissi näha täpselt sama tihti kui nutmaski. Nii oligi kümneaastane poss pidevalt filosoofiliselt morni ilmega ja nii mõningi inimene, kes teda ei tundnud, võis arvata, et sirgumas on keegi kohutavalt tundetu inimene.

Kui Aivo ema haiglast välja kirjutati, tuli tema nimele rahakaart keskmise rahasummaga. Teisel küljel seisid sõnad: Poisi jaoks. Nagu selgus, oli keegi kaugelt sugulane siiski lõpuks härdaks läinud. Algul püüdis Aivo ema seda raha tagasi saata, kuid kui see aadressi puudumise tõttu ebaõnnestus, otsustas Aivole üht-teist osta ja viimaks kauaoodatud operatsiooni-asjad joonde ajada. Tigedale naabrinaisele aga ei jäänud naise äkiline rikastumine tähelepanuta nig ta otsustas sellest kibekähku võimudele teatada. Naabrinaine ei sallinud Aivot ega tema ema silmaotsaski, kuna üksord olevat Aivo tema kasvuhoonel kõik aknad kiviga puruks pildunud ning Aivo ema polevat nõustunud kahjusid hüvitama. Tegelikult polnud kahju tekitaja kaugeltki mitte Aivo, vaid tema klassikaaslased — süü veeretati Aivo kaela.

Ühel hommikupoolikul sõitis Volga ukse alla. Kriminaaljälitus otsustas tulla äkilise rikastumisega seotud asju arutama. Mis? Kus? Kes? Millal? Kust Aivo ema võiski teada. Ta vaid oletas. Lubati kontrollida. Kontrollitigi. Heategija kartis aga heategu omaks võtta — mine sa tea, mis teised sinust arvavad! Kuna mingeid tunnistajaid ega süüdistajaid peale naabrinaise ei leitud, jäeti vaene lesk sinnapaika. Kogu see vahejuhtum andis aga uut hoogu kuulujuttudele. Tõenäoliselt oleksid naabrimammid Aivot mädanenud kartulitega pildunud, kui see tänavale läks, kui see vaid sünnis oleks olnud — igavese varganäo ja päri poeg ikkagi ja puha!

Aivo ema ei pidanud enam vastu. Maakeeles öeldes läks ta lihtsalt hulluks. Aivo anti taas lastekodutöötajate hoolde ja ema paigutati psühho-neuroloogiahaiglasse. Viimane aga ajas naise endast nii välja, et ta otsustati igaks juhuks pikemaks ajaks trellide taha jätta.

Ta jooksis mööda tänavaid ega olnud üldse õnnetu. Võib olla ta ei teadnudki, mida tähendab õnnetu. Miks pidigi ta õnnetu olema, kui oli äsja nahka pannud prügihunnikult leitud kanapoja, keedetud ja puha. Ta oli kodutu? Ei. Tema koduks olid linnatänavad, pargid...

Aivo tuli oma kasvatajaga ema külastamast. Ema ei olnud enda poega ära tundnud. Nad kõndisid vaikides mööda tänavat, kui vastu tuli koer. See oli algselt olnud valge, praegu aga porist pruun. Tema pulstunud karvad rippusid maani ja lohisesid läbi poriloikude. Käppadelt pritsis pori ka seljale. Silmi polnud näha. Need olid kas liiga suurte kõrvade või siis pulstunud paruka varjus. Vahest oli koer hoopis pime. Seljal, tagakäppade kohal, oli suur karvatort. Looma eesmist ja tagumist osa võis eristada ainult tema liikumise järgi.

Tädi, võtame selle koera endale!
— Issand halasta! Sa vaata, mihuke ta välja näeb! Kuhu sa ta paned?
Peseme ta puhtaks ja kammime ära ja... — sattus poiss vaimustusse, ise koera juurde, kes teda uudistama jäi, maha kükitades.
— Fuihh! Ära sa teda jumala pärast puuduta! Ta võib marutaudis olla ja sind hammustada. Näe, juba urisebki! Tule juba — sikutas lastekodutöötaja Aivot kättpidi.
Aga tädi! Ega välimus pea veel tähendama, et ta kuri on. Võib olla tal polegi kodu...
— Jäta jutt! Niisugust räpast elukat ei või ma ometi koju lasta, — muutus kasvataja juba närviliseks, kuna teadis, et temal tuleb Aivo edasise käekäigu pärast muretseda.

Aivo ei olnud harjunud vastu vaidlema. Ka mitte paluma. Seekord püüdis ta aga selgusele jõuda, miks kasvataja näeb ainult koera välist külge, samas kui seesmiselt võis koer teab kui heatahtlik olla. Ainuke asi, mida ta tõeliselt endale tahtis, jäi tal saamata.

Räpane elukas... Järelikult olen mina ka temale ainult kõõrdsilmne jõmpsikas, — mõtles ta.

Tee koduni mindi vaikides. Õhtul sai Aivo loa Lemmo poole minekuks.

Lemmo rõõmustas sõbra tuleku üle. Aivo kurtis oma muresid ning rääkis, kuidas tal enam ema ei ole. Kui poisid suurt raudteede-süsteemi Lemmo toas üles seadsid, tuli koju Lemmo isa. Ta oli purjus. Ta hakkas oma naisega külalisest rääkima. Mees leidis, et see pätivõsu peab jalamaid nende majast kaduma. Naine püüdis meest rahustada, öeldes, et kuhu tal ikka minna — ema on hullumajas, poiss elab võõra inimese hoole all.

— Ah et koguni hullumajas! Isa roimar ja ema hull, sina lased ta aga meie pojaga kokku!...

Need olid viimased sõnad, mida Aivo kuulis. Ta ei saanud ju kõrvu kinni toppida, kui joobnud mehe kõrgendatud bass üle terve maja kajas. Üleriideid sinnapaika jättes tormas ta majast välja, tänavale.

Ta kõndis mööda tänavaid ja ei olnud üldse õnnetu. Ta oli unustanud, mis asi on õnn, seepärast. Ka külma ta ei tundnud. Esimest korda pärast isa surma ta nuttis. Nuttis, kuid polnud õnnetu. Siiski olid need kibedad pisarad. Ta kõndis ja kõndis, jõudis maanteele ja aina läks ja läks. Kordagi ei vaadanud ta tagasi.

Kodutu koer hulkus mööda tänavaid ja õuesid. Ta oli kunagi kellegi oma olnud, kuid see Keegi arvas lõpuks heaks temast lahti öelda. Koer ei uskunud oma meeli, kui ta ukse taha visati. Tema peremees oli siis purjus. Kui ta tuppa tagasi püüdis pääseda, virutati talle harjavarrega. Valus oli! Ta lonkas siiamaani õrnalt paremast puusast. Varem oli tema kasukat kammitud ja teda isegi pestud, nüüd muutus ta aga kord-korralt räpakamaks. Kui ta juhtus mööduma mõnest poistekarjast — näiteks kooli juures — sai ta peaaegu alati kivirahet tunda. Kui oma nooruspäevadele mõelda, tuleb vägisi nutt kurku. Koeral pole aga sünnis nutta. Kellele olekski tal olnud kaevata? Teised koeradki ei sallinud teda. Nii ta siis hulkus mööda tänavaid, püüdis kõrvale hoida teistest koertest, kivisid loopivatest poisikestest ja joobnud meestest.

Pärast kaks päeva kestnud otsimisi leidsid kriminaaljälituse töötajad poisi laiba kaheksa kilomeetri kaugusel linnast, ühest võsastunud metsast. Poisil tuvastati surm mürgituse läbi. Ta oli söönud ussilaka marju tema väikesele organismile surmavas koguses. Lahkamisel leiti, et poiss ei olnud muid marju söönud, kuigi samas kasvas maasikaid ja vaarikaid. Loodusõpetuse tunnis võeti viimati läbi teema mürgistest metsamarjadest ja -seentest.

16 kommentaari:

propsis ütles ...

Selle loo noort autorit võinuks omal ajal kahtlemata lootustandvaks novellistiks pidada. :)

Kiitust väärib tore mäng tasanditega. Süžee pole paha, aga jätab tsipa konstrueeritud mulje. Stiilitaju on autoril tip-top paigas. Tekst tahtnuks veel üht ülelugemist ja redigeerimist - üpris palju on näiteks sõnakordusi.

Igatahes on põhjust oodata selle autori uusi loomingulisi katsetisi! ;)

propsis ütles ...

Muide, pean tunnistama enda rumalust, et ei suuda loo sisu ja pealkirja kuidagi kokku viia.

kass27 ütles ...

Mul kulus paar sekundit, et meenutada, mida too pealkirjaks pandud sõna üldse tähendab. Viimased 35 aastat pole taolist väljendit minu sõnavaras olnud.
Lugu ise tundus väga tõene. Ehmatavalt palju fakte, mis võisid olla autori enda läbielatu põhjal kirjutatud. Autori eesmärk ilmselgelt oligi lugejat ehmatada ja raputada ning välja tuua ohumärgid, mis väikese inimese elu suunavad. Paraku täiskasvanud neid ohumärke näha ei taha ning hoolivad vaid oma mugavusest ja toretsevast kogukonna arvamusest. Kahjuks kestab meie ühiskonnas sarnane suhtumine edasi. Üks väga rõve näide oli esmaspäevane Tuuli Roosma saade Saladused. Kasuisa oli oma kasutütre kalla 7 aastat seksuaalset vägivalda tarvitanud (tüdruku 6. eluaastast 13. eluaastani), kuni lõpuks naisele vahele jäi. Ja see ema hoolis vaid sellest, mida sugulased ja tuttavad arvavad, mitte kurjategija vangi panekust.
Päevast päeva selliste lugudega kokku puutudes kaob tõesti igasugune usk mingisse ülelöömulikku jõusse või jumalasse. Eks kõik selliste lugude emad ja isad tahavad õndsaks saada, kuid paraku teevad nad seda enda ja teiste laste arvelt. Jõhkrus ruulib ja seda ei takista ka issanda 10 käsku. Propsisele väike kodune ülesanne: kuidas õpetada täiskasvanud isaseid saama õndsaks ilma naisi ja lapsi vägistamata (vaimselt ja füüsiliselt)???

webxan ütles ...

Suur tänu Kassile mõtlemapaneva kommentaari eest, millest on tõepoolest kogu maailmale palju enam kasu kui pealkirja või struktuuri kallal targutamisest.

Kergitamaks saladusloori, pole tegemist tookordse mina otsese kogemusega, pigam fantaseeritud empaatiaga.

Kassil on kuratlikult õigus, et viimase 30 aastaga pole ses osas vähimatki muutunud: enamasti on inimesele kole oluline, mida teised temast või ta soengust arvavad, et nad jumalapärast viltu ei vaataks või tagaselja mõnd salvavat märkust ei poetaks! Nina all sellised niikuinii vaid lipitsevad ning on suures "sõbrad".

Pealkirjaga oli mu mäletamist mööda suur tegu. Autor soovis, et see oleks ühest küljest neutraalne ja mittemidagiütlev, teisest küljest koosneks kahest vastupidise väärtusega sõnast, mis kokku moodustavad uue kvaliteedi. Nii lihtne see oligi.

Neid ammuseid kirjatükke siia ümber tippides annan endale aru, et neid ei ole varem laiemale avalikkusele tutvustatud, kuna kirjutusmasinal sai neid klassialmanahhe tipitud alla 10 eksemplari, viis, maksimaalselt kuus.

propsis ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
propsis ütles ...

Nojah, nagu näha, analüüsisin mina seda novelli pigem vormilisest, kass27 aga sisulisest aspektist.

Loos puudutatavad valupunktid on kahtlemata aktuaalsed ka tänapäeva noorte elus. Näiteks narrimine ja tõrjumine kehalise puude või perekondliku olukorra tõttu. Peategelase suitsiid loo lõpus ei mõju sugugi liiga ootamatuna. Selle loo kurval kangelasel ei olnud rohkem lähedasi inimesi kui vaimuhaiglas olev ema ja üks sõber, kelle juurest poiss samuti eemale tõrjuti. Tahaks loota, et enamikul tänastel noortel on selliseid inimesi rohkem.

Vaimne ja füüsiline vägivald, ebaõiglus, puudus, haigused ja muud kannatused on paraku meie maapealse elu üks osa, mida ei saa ignoreerida. Samas ei ole õige sellest ka pessimismi ega ükskõiksesse künismi langeda, elu ilusat poolt täiesti silmist kaotades.

Kuitahes raske lapsepõlv ei pea veel tähendama edasise elutee püstitõusmist. Siin kehtib sageli ka vanasõna: mis ei tapa, teeb tugevaks. Raskused karastavad iseloomu. Vaid elu tumedamate külgedega tutvust tehes saab õppida sügavamalt väärtustama empaatilisust, headust, hoolivust, armastust. Ja kuniks on elu, seniks jagub ka lootust helgemale homsele.

kass27 ütles ...

Vaid lootuste peale ei saa me oma tulevikku rajada. Tuleb hakata ohumärke nägema ja ohtusid tõrjuma.

propsis ütles ...

Kassi küsimuse peale vastaksin nii, vaimne ja füüsiline vägistamine on viha ja hirmu väljendus. Viimased omakorda tulenevad arvatavasti psüühilisest invaliidsusest - suutmatusest pälvida lähedaste armastust ja hoolimist. Ega siin muu ei aita, kui vägivallatseja peab endale teadvustama oma olukorda ja seda, millist kahju ta tekitab oma lähedastele. Seejärel tuleb tal hakata eneses kaevama, et mõista põhjuseid, mis teda sellise käitumiseni on viinud. Järgnevalt tuleb algpõhjused kõrvaldada võio enda jaoks ümber mõtestada. Ega see loomulikult lihtne ei ole, nõudes avameelsust, siirast soovi muutuda, julgust vaadata enda sees mustavasse kuristikku, ning ka lähedaste andestust ja toetust.

Olulisteks märksõnadeks on minu meelest siin vaimsuse arendamine, meditatsioon, sisemise minaga kontakti loomine. Vastavaid võimalusi leiab otsija läbi heade raamatute individuaalselt, aga ka sünergiliste ühisürituste kaudu, milliseid viimasel ajal päris rohkesti korraldatakse.

Õndsuseni on siit veel pikk tee, aga vähemasti esimene samm saab astutud ja hävitavad käitumismudelid lõhutud. Siit saab juba rahulikumalt edasi minna, oma tõelise mina leidmise poole.

propsis ütles ...

Kass27, loomulikult nõustun, et peab tegema kõik, mis võimalik, et ohumärke näha, ohtusid tõrjuda ja probleeme ületada. Aga alati sellest ei piisa ning kannatusi täielikult vältida ei saa. Mina lähtusin oma jutus natuke üldisemalt-filosoofilisemalt tasandilt.

kass27 ütles ...

Kõik on õige, aga milline peaks olema mõjutusvahend, mis paneks sellise kaabaka eneses kaevama? Kaabakad on vägagi enesekindlasd ning usuvad oma tegemiste õigsusesse. Nad pigem tõmbavad oma nina kärakast umbe ja märatsevad edasi. Väga vähesed, kes oma eksimist tunnistavad ja kahetsevad :(

kass27 ütles ...

Üks kord päevas astugem filosoofiliselt tasandilt alla ja tegelegem praktiliste teemadega. Viigem teooria praktikasse. Kas hakkame metoodikat looma ja katsetama, kuidas ühest jõhkardist viinaninast väärikat meest meisterdada ;)

webxan ütles ...

Tahtnuksingi siinkohal vahele susata, et suurim häda on ju selles, et sedalaadi jõhkardid naudivad oma olukorda ega tule selle pealegi, et neis endis võib mõni viga leiduda.

Sellistele juba nende vigu selgeks ei tee!

Kõige olulisem sedalaadi muutumiste puhul on siiski seesmine tahe. Kass küsib vägagi õigustatult: millega seda seesmist tahet ärgitada või stimuleerida? Puudub ju vajadus!

propsis ütles ...

Põhimõtteliselt olen nõus kass27 väljakutse vastu võtma. Samas ei soovita ma siin tormakaid samme astuda - vastav strateegia tuleb üheskoos põhjalikult läbi vaagida ja kooskõlastada, kohandamaks seda konkreetsele mehemürakale.

propsis ütles ...

Olen eelkõnelejatega päri, et kohase mõjutus- ja teadvustusvahendi leidmine ongi esimene ja ilmselt kõige keerukam samm. Kui see saab astutud, on võimalik ka asjaosaline ise aktiivselt protsessi kaasata, mis muudab asjad märksa lihtsamaks.

propsis ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
propsis ütles ...

Kui nüüd tõesti tahta härjal sarvist haarata, siis on ilmselt kavalam teha nii, et mina kui teoreetik käiksin välja üldisema strateegia ja kass27 kui kõnealust tegelast risti ja põiki tundev isik visandab selle alusel konkreetse tegevuskava.

Siinjuures on ka oluline, et kass27 sõnastaks endale selge eesmärgi, milleni tahab jõuda. Kas sihiks on vaid mõne eriti jõhkra käitumismudeli kõrvaldamine, või ka mehe sügavam transformeerimine, mis võimaldaks edaspidi harmoonilist kooselu?

Alkohol tuimestab loogilist mõtlemist ja toob alateadvusest esile sinna peitunud "kollid". Nende hulka võivad kuuluda ka mingist ammusest ja tavateadvuse tasandil juba unustatud juhtumist hinge kogutud hirm, raev, kiivus jm ägedaloomulised tunded.

Seega on napisena avalduva vägivaldsuse raviks täpselt kaks võimalust. (Kui kõrvale jätta vastuäigamine ja ärakolimine.)

1. Vägivaldsuse psüühiliste algpõhjuste teadvustamine ja kõrvaldamine.

Kõikvõimalike käitumishälvete algpõhjus peitub sageli lapsepõlves, olles ligipääsetav ja kõrvaldatav mitmesuguste psühhoteraapiliste jm tehnikate abil. Enamasti, kui õnnestub leida raevu või hirmu algpõhjus ja see sisemiselt ümber mõtestada (ratsionaliseerida), kaob ka irratsionaalne käitumine. Õige sageli on asi seotud kunagise väärkohtlemisega vanemate vm sugulaste poolt. Või siis mõne pealtnähtud traumeeriva seigaga, nt vanemate vahel. Üheks viimasel ajal populaarsust koguvaks meetodiks taoliste minevikumõjude kõrvaldamisel on näiteks Rännaku tehnika, aga ka hüpnoteraapiast võib abi olla. Mitte et alustada ei võiks ka lihtsalt perenõustaja või psühholoogi külastamisest, kui õnnestub mees nõusse saada. Raevuga kimpus olevatele persoonidele on minu teada välja töötatud lausa spetsiaalsed rehabilitatsiooniprogrammid, mille raames käiakse grupiti koos oma vihaga tegelemas.

Kuidas aga panna esmalt meest probleemi endale piisavalt valulikult teadvustama, et temas tekiks huvi selles suhtes midagi ette võtta? Siin jääb loota eeskätt kass27 naiselikule kavalusele. Igatahes tuleks järgmise sedalaadi situatsiooni puhul käituda kuidagi kardinaalselt erinevalt tavapärasest, et ka mees oma sisseharjunud julmuri-rollist välja ehmatada. Seejärel aga, kui efekt saavutatud, sujuvalt üle minna väära käitumisviisi ühisele arutamisele ja lahenduste otsimisele. Mitte et kõik see purjus isiku puhul kardetavasti väga efektiivne oleks...

2. Alkoholismist vabanemine - see ei ole küll lõplik lahendus, aga paneb tumedad alateadvuslikud impulsid "luku taha", nii et vähemalt mõneks ajaks peaks olukord paranema. Õigupoolest antud juhtumil tundubki targem olema alustamine just sellest punktist - hiljem püsivalt kaine peaga on parem ka muid asju lahendada.

Aga eks viinakuradist lahtisaamine eelda samuti probleemi tõsiduse teadvustamist alkohooliku enda poolt. Kuidas seda saavutada, see on pigem kunsti kui teaduse valda kuuluv küsimus. Ühe oma hea tuttava puhul suutsin seda nii, et kopeerisin talle napsisena MSNis kirjutatud teksti. See mõjus nähtavasti nii tõhusa šokiteraapiana, et ei kulunud kaua, kui too isik napsist otsustavalt loobus - sestpeale sai temast täiskarsklane. Vast ongi kavalaimaks viisiks lavastada kuidagi "pedagoogiline situatsioon", kus joomar end eriti piinlikku ja armetusse olukorda paneb, mille tagajärjed kaineks saades valulikult vastu vaatavad? Aga taoline manipulatsioon vajab muidugi eriti peent läbimõtlemist, et välistada soovimatud tagajärjed.

Loodetavasti annab siit juba edasi mõtelda.