pühapäev, 23. november 2008

Mudelid (VIII)

Eelpoolkõneldut võib illustreerida (aga ka täiendada) tsitaadiga meditsiinidoktor S. Karagulla raamatust*: Sensitiivid on tähele pannud, et mõningat tüüpi tegevus, ideed või üleelamused nähtavasti suurendavad energia juurdevoolu antud indiviidi väljasse. Kui indiviid on koos armastatud isikuga, siis kõik kolm energiavälja helendavad intensiivselt. Tal on neis väljades rohkem helendavat ja kiirgavat energiat. See on tema tavalise energiaväljaga võrrelduna hästi märgatav. Puhtfüüsiline seksuaalne emotsioon "määrib" emotsionaalset välja ja teeb mentaalvälja tuhmiks.

Mõnedel inimestel ilmneb helenduv energiaväli huvitava intellektuaalse vestluse mõjul. Neil juhtudel saab just mentaalväli esimesena energia juurdevoolu, siis levib energia ka emotsionaalsesse ja eluvälja. Teistele tundub inimene, kes elavast vestlusest energiat saab, lihtsalt elavana ja energilisena. Sensitiiv tunnetab, mis juhtus energiaväljaga sellise isiku ümber, tavaline inimene märkab tema juures ainult entusiasmi.

Inimestel, kelle elus on emotsionaalsus esikohal, on sensitiivid täheldanud, et just emotsionaalne väli on esimene, kuhu levib energia. Niisugune inimene armastab tihti teistega emotsionaalseid stseene alustada. Kui ta seda teeb, märkab sensitiiv emotsionaal- ja eluvälja helendumist, kuid mentaalvälja juures on efekt vähe märgatav. Emotsionaalsesse stseeni haaratud inimesed on sageli kurnatud ja kaotavad energiat. Indiviid, kes stseeni algatas, saab aga energiat juurde.

Sensitiivi tähelepanekute järgi saavad emotsionaal- ja eluväli rohkem energiat, mis mõjutab isegi füüsilist keha. Teised inimesed saavutavad selle emotsionaalse jõukuseseisundi erutusest, hädaohu puhul, kiirest sõidust, teiste inimeste ärritamisest ja vaidlusest. Energiat saavad sel juhul emotsionaal- ja eluväli.

Inimeste grupis on sagedased ainult sensitiivile nähtavad stimuleerivad energiavahetused. Sensitiivid on kirjeldanud helkivaid energiajooni, millised ühendavad kaht inimest, kes võivad näiteks mingi koosoleku ajal asuda ruumi erinevates otstes. See võib juhtuda mehe ja naise vahel, kes on teineteisele ustavad või inimeste vahel, kellel on teineteise vastu mingi eluline ja intensiivne huvi.

Eksisteerib väga huvitav nähe, mida sensitiivid on jälginud. Kui näitleja esineb publiku ees, hõõgub tema emotsionaalne väli ja laieneb seni, kuni haarab kõiki vaatlejaid. Publiku emotsionaalsed väljad segunevad esineja laialilaotunud väljaga. Kogu etenduse kestel säilib ühendatud emotsionaalne väli, mille purustab publiku aplaus etenduse lõpul, jättes igaühele oma isikliku välja. Kui näitleja pole võimeline sellist välja looma, ei haara ta oma mänguga publikut ja teda peetakse halvaks või keskpäraseks näitlejaks."


* Shafica Karagulla (1970). Breakthrough to grativity. Los Angeles. Fourth Printing

4 kommentaari:

propsis ütles ...

Taas terve hulk huvitavaid mõtteid! Kahjuks mina küll energiavälju ei "näe", aga siintoodud käsitluse toetuseks võin kummati ka isikliku näite tuua. Autor väidab: Mõnedel inimestel ilmneb helenduv energiaväli huvitava intellektuaalse vestluse mõjul. Enda puhul olen tajunud, et selline vestlus annab mulle tõesti energiat juurde - pärast on nii füüsiline enesetunne, hingeseisund kui vaimne jõudlus tükiks ajaks märgatavalt kasvanud.

Heaks näiteks on siin mu äsjane kogemus. Nimelt osalesin täna äärmiselt nauditaval ja sünergilisel filmi- ja vestlusõhtul. Lugeja võib ise veenduda mu järgnenud hüppelises produktiivsuse kasvus. Kindlasti sain ma energiat kusagilt juurde, seda oli täiesti reaalselt ja üheselt tunda. Samas kerkib huvitav küsimus, kuidas on võimalik, et kõik osalejad taoliselt ürituselt energiat juurde saavad. Minu meelest see aga antud puhul (ja ka mitmetel varasematel kordadel) just nii oli. Sel juhul ei saa me rääkida üksteiselt energia pihtapanemisest, vaid energia peab pärinema mingist välisest allikast. Nimetagem seda näiteks kosmiliseks energiaks.

Teisalt, ka Armastuse puhul asetleidva energia juurdevoolu selgitamine vajab veel teoreetilist mudelit.

Emotsionaalsete stseenide teema juures ütleb autor olulise lause: Indiviid, kes stseeni algatas, saab aga energiat juurde. See haakub suurepäraselt mu enda energiavampiiride-teemalise loo all kommentaaris toodud käsitlusega. See asjaolu annab ka vastuse küsimusele, miks armastavad teatud isikud üha tüli norida, skandaale tekitada ja vanu konflikte üles soojendada.

Loo lõpus kirjeldatav näitleja emotsionaalvälja "laialilaotamine" on minu jaoks uudne ja huvitav käsitlus. Ei tea, kas see toimib kuidagi sarnaselt ka filminäitlejate puhul, läbi helendava ekraani? Kuidas aga siis oma rändama läinud "energiajuppe" kokku koguda?

webxan ütles ...

Propsis on oma kommentaari lõpus esitanud ütlemata huvitava küsimuse. Looliliselt võttes peaks vastus olema ei. Ekraanile või fotole jäädvustunud inimesel ei saa olla võimalik energiavampiir olla. Tema on oma energiad saanud poseerimise käigus.

Kui muu ei aita, siis ehk vast fakt, et jäädvustistel kujutatud olendid võivad olla ammu surnud.

Kinos filmi vaadates võivad need "energialondid" tekkida saalis viibiva publiku seas. Siit muide ka üks vääramatu põhjus, miks mulle ei meeldi kinos käia, küll aga teatris.

Tegelikult võiks ju poole oma elust selle "teooria" valguses millalgi ära kirjeldada. Sealhulgas ka Armastuse.

propsis ütles ...

See energiate teooria on tõesti üks suure kirjeldusjõuga teooria.

Ju vast tõesti filmilindi või teleri vahendusel energiad vastastikku liikuda ei saa, see eeldab ilmselt artisti reaalset kohalolekut ja tegevust antud hetkel. Samas, nii foto kui teleri kaudu on siiski võimalik väline ligipääs inimese energiaväljale ja selle uurimine / mõjutamine. (Eriti kui tollel ei ole energeetilisi kaitsekilpe peal.)

Aga kuidas tajub webxan kinosaalis publiku seas tekkivaid "energialonte"? Ja miks need peaksid talle kuidagi häirivad olema?

webxan ütles ...

Et meil mudel veel korralikult kirjeldamata, siis vastan argisõnastuses.

Kinos on kole ebamugav olla, kuna mind segavad teiste persoonide vähimadki kohatud ohked, nuuksed, suuskamised, köhatused, möhatused ja naeratused. Kui ma olen filmiga juba tuttav, siis suudan tekkivat segadust eirata ning süveneda näiteks defektidele või efektidele.