Mitte vähem ei paku huvi ka lõik, mis nimetatud raamatus paar lehekülge tagapool trükitud on. Refereerime.
Märkimisväärsed on nn energiaröövlid, kes pahatihti endalegi teadmata "tegutsevad" (Se non è vero, è ben trovato!). Energiaröövlid ehk teikerid* on need inimesed, kes nähtavasti ei suuda oma energiakulu taastada ümbritseva energiaookeani arvel, millist on kirjeldanud sensitiivid, ja kasutavad enda elatamiseks teistelt saadavat energiat. Muide, siinkohal tuleb märkida, et "rasketel hetkedel" oleme me kõik valmis osa saama lähedase inimese energiast, aga seda protsessi võiksime võrrelda ostmise või koguni kingituse saamisega, samas kui teikerid on (energia-)vargad või, tihti, -röövlid.
On täheldatud, et "elukutselised" teikerid on enamasti väga egotsentrilised indiviidid. Sensitiiv kirjeldab teikareid kui suletud energiaväljaga indiviide. Need indiviidid võivad kategooriliselt eitada, et saavad oma energia teistelt inimestelt. Nad lihtsalt tunnevad end paremini, kui saavad viibida elujõulisemate inimeste seltskonnas. Iga inimene, kes jääb liiga kauaks teikeri naabrusse, hakkab endas tundma äärmist kurnatust, mõistmata ise selle põhjust. See teeb ta nõutuks. Võimalik, et sügav (loomulik — toim.) enesekaitse-instinkt sunnib ohvrit tundma võitmatut soovi ära minekuks. Samas võib ta selle soovi kirjutada paljude muude põhjuste arvele. Ajal, mil otsuse tegemine alles toimub, tunneb ohver tavaliselt tekeri vastu äärmist ärritust.
Kui teikeri ohver on vabanenud ja tunneb end paremini, vaatab ta oma eelnenud käitumisele kui millelegi põhjendamatule. Ta hakkab end süüdistama, et oli nähtava põhjuseta ärritunud. Sageli sunnib kahetsus teda tagasi minema kavatsusega olla meeldivam või südamlikum... Ja uuesti saab alguse kurnatuse ja ärritusega algav tsükkel. Ohver, teadmata midagi energiaväljadest ja teikeritest, hakkab end sageli süüdistama ning endas vigu otsima. Olukord võib kesta isegi seni, kuni endine ohver on sedavõrd kurnatud, et on sunnitud omakorda muutuma teikeriks kellegi elujõulisema arvelt.
On mõned vaadeldud meetodid, mille abil teikerid energiat hangivad. Mõned teevad seda nähtavasti hääle vahendusel. Äärmiselt egotsentrilised inimesed, kes samas on ka kirglikud lobisejad, pumpavad enesele energiat lihtsalt kõne abil. Kui ohver küllalt kaua on teikerit kuulanud, hakkab tema eluline väli ning isegi mentaalne ja emotsionaalne väli tasapisi nõrgenema, muutub tuhmiks ja ilmutab üldist kurnatust. Mida kurnatumaks muutub ohver, seda raskem on tal leida tahtejõudu enese päästmiseks. Mõned teikerid kasutavad energia väljapumpamisel ilmselt silmi; pilgu abi. Nad vaatavad oma ohvit rahulikult, otsustavalt, vahetpidamatult. Ohver muutub silmnähtavalt kurnatumaks ja kegemini ärrituvamaks...
Kõike loetut silmas pidades on tähelepanuväärne märkida, et nii termovälja kõrgpunktid, akupunktuuri tsentrid kui ka auraalse välja jõujoonte väljumiskohad inimese kehal langevad suurel määral ühte. Praegusel ajajärgul on tendents erinevate spetsiaalteaduste ühinemisele. Ilmselt peaks antud probleemide uurimisega tegelema mingi teadus (mille nime me veel ei tea), mis on tekkinud füüsika, bioloogia, anatoomia, füsioloogia, psühholoogia jpt baasil.
Aga kuni pole lahendust leitud sõjaohu, toitlustuse ja teistele globaalsetele probleemidele, jääb siinne kardetavasti vaid mõistatuste maailmaks, olles oma sisult samas globaalprobleemide hulka kuuluv.
I.L.
* Raamatu eestikeelses tõlkes on energiaröövleid nimetatud "sapöörideks".
28 kommentaari:
Nüüd on mu käsustuses ka lõpuks terminid, millega tüütutele päheastujatele lajatada ;)
Energiaröövlite teemat kommenteerisin pikemalt vampiiride loo all. Aga siit tulid välja veel mitmed huvitavad ja asjakohased aspektid. Eriti just protsessi tsüklilisus ja energia omastamise viisid (silmade ja hääle kaudu). Nii ei tundu enam sugugi nii naljakana sageli kasutatav kõnekäänd: ta võib su surnuks rääkida. Rääkimise kaudu energia tõmbamist tajun ma ka paari oma lähedase tuttava puhul. Silmsideme loomisel olen kaunis ettevaatlik, seetõttu pole ka tajunud silmade kaudu energia virutamist. Aga kindlasti seda tehakse. Vampiirlus-tsükli katkestamine on aga võimalik eeskätt siis, kui endale hakatakse teadvustama energiavampiirluse reaalsust ja selle nähtuse toime-mehhanisme.
Igatahes jõuame nüüd sammukese lähemale reaalsele tõele ehk materialistlikule maailmale. Isegi kui need energiaväljad pole paduskeptikutele arusaadavad.
Energiaväljade süsteemi võib vabalt üles ehitada tõenäoselt samalähedaselt elementaarosakeste süsteemile. Õigupoolest võib sellest saada "käepikendus" meie praegusele materialismi alustalale ning "käeulatus" nn hingede-maailmale.
Mina isiklikult olen suuteline mõistma energiaid, mitte hingesid. Kui kaob energiaallikas, kaob energia. Tõsi, näen ka selles väites üht pehmet kohta, kuid selle tõestamiseks vajan lintmakki.
Mateeria ~ energia (juba õndsa Einsteini kuulsa valemi kohaselt. Seega sõltub vaid, kust otsast asju vaadata - vastavalt sellele näeme reaalsena kas energiate maailma või materiaalset maailma.
Eluenergia väli (eeterkeha), psüühiline ehk tundekeha, mõtlemise ja mõttevormidega seotud mentaalkeha), füüsilist ja vaimumaailma vahendav astraalkeha - juba kõik need välimised energiakehad on täismaterialistist skeptiku jaoks tume maa. Rääkimata siis sügavamatest "kihtidest", nagu karmaga seotud kausaalkeha või Kõiksusega ühenduses olev vaimkeha. Mõni käsitlus eristab viimaseid kehi veelgi peenemalt. Üks asjalik kirjutis on näiteks siin.
Minu jaoks on veel veidi ebaselge, millised neist kehadest sälilivad ka pärast füüsilise keha surma ning millised aja jooksul hajuvad. Ja mil määral kandub "hauatagusesse ellu" meie teadvus või isiksus. Kindlasti on hävinematud kausaal- ja vaimkeha, aga kas ka näiteks astraalkeha? Selles osas pean end veel harima.
Tahaksin ka loota, et sedamööda, kuidas edenevad elementaarosakeste uuringud, õpivad ka teadlased tasapisi sellesse nähtamatusse energiate maailma ust paotama.
Samas väidab webxan, et kui kaob energiaallikas, kaob energia, millega nagu välistaks kõigi teiste kehade eksistentsi füüsilise keha surma järel. Aga miks me peaksime eeldama, et koos maise ihuga kaob kõigi kehade energiaallikas? Füüsiline keha ammutab energiat eeskätt füüsilise toidu kaudu. Kahtlemata saab sealtkaudu energiat eeterkeha, ilmselt ka psüühiline ja mentaalkeha. Küll aga ilmselt enam mitte järgmised "kihid". Teisalt on energia hankimiseks ka rohkesti muid võimalusi - Universum ju lausa säriseb energiast. :)
Mateeria (mõnikord ka: aine) mõistet on filosoofias traditsiooniliselt kasutatud Aristotelese mõistes.
Aristoteles nimetab mateeriaks materjali, millest mingi substants koosneb. Substantsi mateeria võib ka ise olla mingi substants, näiteks maja mateeria on tellised. Mateeriat ei oma mitte kõik substantsid, vaid üksnes hülemorfsed substantsid.
Elementide mateeria on algmateeria, mida aktuaalsena olemas ei ole.
Mateeriale vastandub vorm, mis substantsi organiseerib ja korrastab.
Uusaja filosoofias hakati mateeriat samastama ainega füüsikalises mõttes ning aine omadusi peeti sageli pelgalt mõistuse abil tunnetatavateks. Kui füüsikas hakati tegema uusi avastusi aine ehituse kohta, siis senised ettekujutused ainest muutusid ning tekkisid vastuolud teadusliku ja filosoofilise aine- (mateeria)mõiste vahel. Mateeria (aine) mõiste uurimine jäi põhiliselt füüsikafilosoofia tegevusalaks.
Dialektilises materialismis on mateeriale omistatud iseliikumine, millega on muudetud traditsioonilist arusaama, et mateeria on passiivne. Mateeriat on sealjuures mõistetud objektiivse reaalsusena, mis on inimesele antud meelte kaudu. Sellisena on mateeria vastandatav teadvusele.
Välja otsitud vastavast andmebaasist ja siia paigutatud CPM.
Ja kuigi energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise või kanduda ühelt kehalt teisele, käsitlen ma siiski energiat füüsikalise suurusena, mis kirjeldab millegi suutlikkust olukorda muuta. Energia on keha või jõu võime teha tööd...
Küllap me võime organismi surma korral rääkida eluvälja energia kandumisest mujale. See on küllap punkt, mida pseudomaterialistlik rahvas (mittematerialistid) hingeks nimetavad. Pseudokad (parakad) ei raatsi leppida sellega, et mõte või ideed püsivad siiski keha piires, mitte pole kehaväline supersubstants. Võimalik, et see ongi see peamine konfrontatsioonipunkt kahe maailmakäsitluse vahel.
Ütlemata vastumeelne on minule mõte mingisugusest eetrist, ja seda vähemalt kahel arusaadaval põhjusel.
Välja otsitud samast andmebaasist Vikipeedia.
See on ka minu meelest peamine konfrontatsioonikoht. Materialistide meelest on nn hing ja vaim (kokku: teadvus) pelgad keha derivaadid, mis kaovad koos kehaga. "Woo-rahva" (skeptikute foorumis liikuv pilatermin) kindla veendumuse kohaselt on aga meie isiksusetuum kehast sõltumatu, keha suhtes ülimuslik (võimeline valitsema füüsise üle) ja säilib ka pärast keha surma. Mittematerialistide meelest on aju vaid teadvuse ja füüsilise maailma (sh keha) vahendajaks, mitte teadvuse aluseks.
Aga kuidas eeter asjasse puutub? (Kui me ei pea silmas näiteks ainet CH3CH2OCH3CH2.) ;)
Küsin ka uuesti: miks ei võiks mõni meie "nähtamatu keha" (mille olemasolu webxan näib tunnistavat) olla energeetiliselt sõltumatu füüsilise keha eksistentsist? Arvestades, et Universum koosneb energiast ning selle hankimiseks on võimalusi sisuliselt lõputult.
Energia jäävuse sissetoomine oli igati asjakohane. Kui meil on teatavad "energiakehad", siis vastav energia peab kahtlemata säilima ka füüsilise keha surma korral. Iseasi, kas sellel energial säilib ka mingi korrastav ja kooshoidev printsiip? Või asub "keskstaap" siiski füüsilises kehas, mille üles öeldes kogu värk laiali lendab? Mida arvad, webxan?
Loen webxani kommentaarist välja, et "eluvälja energia" siiski võiks teoreetiliselt mujale kanduda. Aga kas see kannab webxani meelest ka mingil kujul teadvust ja omab püsivat "kondensatsioonituuma", või on lihtsalt suvaline energiakogum, mis materiaalse kandjata kohemaid suitsupilvena hajub?
Tänan uue mõtteaine eest, Propsis. Siin on vaja vastata mitmele nüansile ning vastamine ei saa olla kerge.
Kui meil on teatavad "energiakehad", siis vastav energia peab kahtlemata säilima ka füüsilise keha surma korral. Iseasi, kas sellel energial säilib ka mingi korrastav ja kooshoidev printsiip? Või asub "keskstaap" siiski füüsilises kehas, mille üles öeldes kogu värk laiali lendab? Mida arvad, webxan?
Muidugi võib ju silma pilgutamata kõnelda energia hajumisest õhku. Näiteks võib õhk soojeneda. Sellel teemal on räägitud hingest ja teatavast hulgast grammidest... Õigupoolest on see teema ju veel korralikult läbi mõtlemata, kujutades endast tühimikku varem käsitletud mudeli hakatises.
Loen webxani kommentaarist välja, et "eluvälja energia" siiski võiks teoreetiliselt mujale kanduda. Aga kas see kannab webxani meelest ka mingil kujul teadvust ja omab püsivat "kondensatsioonituuma", või on lihtsalt suvaline energiakogum, mis materiaalse kandjata kohemaid suitsupilvena hajub?
Minul on seda energiatombu teadvust pisut raske mõista. Teadvus peaks eksisteerima ikkagi funktsioneeriva energiaallika korral, kuna mõttetöö sarnaneb justkui elektrivoolule juhtmetes. Kui aku saab tühjaks, siis elektrit enam pole.
Mul on kuri kahtlus, et mingi seltskond on selle vaimumaailma energiate teooria liiga keerukaks üles ehitanud. Kogu lugu on kindlasti palju lihtsam ja geniaalsem ;)
Mul on tunne, et füüsilise keha (sh aju) surma järel hajub konkreetse eluga seotud mina-kuvand koos vastava atribuutikaga (vahel vaimses kirjanduses nimetatud ka "vale-minaks"), andes ruumi "diibimale" teadvuse tasandile, mis ei ole energeetiliselt füüsisega seotud. Aga see on vaid mu hetke-ettekujutus. Tunnistan, et ei ole selle küsimuse uurimisega veel väga süsteemselt tegelenud.
Kassile: see ei ole siiski teoreetiline tuletis, vaid paljude "nägijate" kogetu alusel koostatud mudel.
Muidugi võivad asjalood olla märksa geniaalsemad ning ka lihtsamad. Peab silmas pidama, et eks igasugune jaotus ole inimese meelevaldne tegevus, kuid enamasti teeb inimene seda mingisuguste tunnuste alusel.
Näiteks ei ole iial mitte keegi näinud ega saa ka näha prootoneid, postirone, elektrone või teisi elementaarosakesi. Tõsi, igapäevaelu mudel elab kenasti ära ka positronideta. Nii ongi jaotamise tunnuseks ühel juhul elementaarosakese laeng, teisel juhul mass.
Keemia tervikuna on üks ütlemata hästi töötav mudel.
Ma annan siis ka sellele paljude "nägijate" kogetu alusel koostatud mudelile veel oma täienduse: inimese kere oma elutegevuse tulemusena toodab soojust ning see soojus paiskub teda ümbritsevasse keskkonda; koos soojusega eraldub inimesest koletu hulk algosakesi (nahka, higi, veeauru, haisu jne); 70% keha soojusest eraldub peast; samuti eraldub peast väljahingatav õhk; pea juures on kõige rohkem õhu liikumist; inimese ümber on alati mingi pilv saasta ja see saast võib koosneda nii laetud kui ka neutraalsetest osadest; mida kaugemal kerele, seda hõredamaks läheb saast ning kahvatumaks tema värv; kui ma jätaksin unarusse kõik oma senised igapäeva toimetused ja vahiksin tundide viisi oma õllest läbiimbunud ja mörisevat kullakest, küllap hakkaksin lõpuks ka tema ümber nägema värviloori ja pea ümber aupaistet; seni kuni keegi pole suutnud neid energiaid aparatuuriga üle mõõta ja pildile joonistada, pean ma kogu seda "nägijate" kogetu ümber käivat transvaali tühikargamiseks; kõik see, mille kogemine on suvaline ja heitlik, ei pane mind pingutama sellele süsteeme looma.
Üks asi on sumbuurselt näha inimeste ümber "molekulaarset sodi" (mille nägemine on teadaoleva füüsikaga vastuolus), teine asi aga näha detailselt tema aurakihte ja selle põhjal teha adekvaatseid otsustusi selle inimese meeleolu, tervise jm kohta.
Miks küll mulle tundub, et see molekulaarne sodi iseloomustab suurepäraselt inimese tervist ja meeleolu ;) Kõige suuremas konsentratsioonis paiskub atmosfääri ikka seda, millest üleküllastus on tekkinud.
Ma ei taha olla nõus, et suurem osa energiast (eriti soojusest) inimesel peast väljub.
Muidugi on ka molekule, igasuguseid. Kalk oleks arvata, et terve on see inimene, kes 5 korda päevas duši all käinuna üldse mingeid haise peale Safeguardi aroomide ei eralda.
Siiski polnud meie esialgne mudelijutt mitte molekulidest ja haisudest, vaid just nimelt sedalaadi väljadest, mida me veel igapäevase füüsikaga oma praeguste teadmiste (või uurimatuse) juures ei seleta.
Arvan, et ka haisumolekulide ümber on väli. Ja iga elusolend eritab vastavat haisu vastavalt oma tunnetele. Koerad hakkavad taga ajama just seda saaki, kes tunneb hirmu ja jookseb eest ära. Päris kindlalt on rõõmul oma hais ja kurbusel oma.
Muide, üks meie majas elav haisumolekulide kogumik sai inspiratsiooni miskist mustast energiast ja lülitas ühe õhtu jooksul 6 korda majast elektri välja. Viiel korral tegi vana arvuti ilusti restardi, aga vat kuuendal korral enam hinge sisse ei võtnud. Nüüd ongi kaput :(
Seoses kõige eelpool tooduga olen hakanud järeldama, et neil haisumolekulidel peab ikka võimas jõud olema. Kui üks haisumolekulidest koosnev energiavampiir mind vastu minu tahtmist järjekindlalt oma molekulidega pommitab, siis asub minu alateadvus vastuaktsioonile ja pommitab samuti. Selline tahte vastane ning vältimatu vasturünnak ründaja tõrjumise eesmärgil kurnabki kere ja aju läbi.
Neile haisumolekulidele omistatakse minu meelest liialt suurt kontkestivälist tähelepanu.
Minu meelest on need kogu kontekstiga vägagi seotud. Samahästi on seotud omavahel ka unes nähtud pilt ja pärast und ilmsi nähtud identne pilt. Seletamatuid asju pole vaja seosetuiks ja kontekstivälisteks kohe tembeldada :))
Huvitav oleks lugeda kogu maailma targast kirjandusest mõnd näidet, kus tõestatakse, et haisumolekul EI OLE energiakandja, EI lagune laetud osakesteks ja EI OMA välja enda ümber jne. Kõik tolles huvitavas kirjutises -
http://tuulepesa.zzz.ee/viewtopic.php?p=1751
- toodud inimest ümbritsevad ruumid (kehad) asuvad kõigest kuni 1 meetri kaugusel. Haisumolekulid lendlevad kindlasti ka kaugemale ning kannavad endas väga palju informatsiooni lendu laskjast.
Kontekstiväline on asi siis, kui jutt sellest puudutab erinevaid taustsüsteeme. Kui me räägime isikute auradest ning nendevahelistest sidemetest, on see hoopis teine mastaap kui molekulide puhul.
Seda, et molekul endas energiat ei kannaks, pole ma iial väitnudki.
Uned ei puutu ka absoluutselt asjasse, vähemasti mitte kõnealustesse mudelitesse.
Kui takka ei kiida, siis ei puutu asjasse :P Minu jaoks puutub küll, aga jätkakem seda teise teema juures. ;)
Siin ei ole ju küsimus takkakiitmises, pigem kiusus. Kassi püstitatud teema on kui tilk ookeani kõrval. Teine tasand!
Muidugi võib ka sellest rääkida, kuid teistsuguses võtmes. Aurat ja haisumolekule ei saa ühte patta panna.
Jätkuteemana ootan teatavate punktide, tsentrite ja väljuvate jõujoonte paiknemise avalikustamist. Lisaks oleks huvitav teada, kas keegi "nägija" on näinud toda aurat inimese kere ümber ka siis kui inimene ujub vees? Kas kiirel liikumisel (tühikargamisel) aura deformeerub? Kas energiavampiir ka teise inimese uneajal teda kurnata suudab? jne jne Uurimist jätkub mitmeks aastatuhandeks ;)
PS Mina panen ilma igasuguste süümepiinadeta aura ja haisumolekulid ühte patta, sest kui aura on inimese oma ja tema ümber, siis sõltub ta haisumolekulidest samavõrd kui kõigest inimese sees olevast, kuigi massid on erinevad :)
Ühelegi kass27 püstitatud küsimusele ma vastata ei oska, seda peaks küsima mõnelt auranägijalt. Seda usun küll, et ka uneajal saab inimest energeetiliselt "lüpsta", on ju siis pealegi üldjuhul inimene suhteliselt kaitsetus seisus.
Mis puutub inimestest emiteeruvatesse (lõhna)molekulidesse kui "aura" materialistlikku seletusse, siis teaduslikult on leidnud tõestamist, et lõhna-aistingutel on inimestele suurem mõju, kui üldjuhul arvatakse. Üldtuntud on see fenomen paaritumisega seonduva käitumise puhul, aga võibolla aitab hästiarenenud lõhnataju alateadlikult aduda ka muud informatsiooni (nt tervise kohta). Samas, aurakihtide nägemisega ma seda siiski ei seostaks.
Mis veel auradesse puutub, siis on headel kommentaatoritel võimalik haakuda teemakohasesse diskussiooni skeptikute foorumis, kus ka siintoksija Prootoni nime all sõna on võtnud.
Igaks juhuks mainin veel, et mul on praegu skeptik.ee-s huvitav väitlus käsil ka ühes teises kommentaariumis.
Postita kommentaar