Mis loomadesse puutub, siis autor on arvamusel, et nendel loomadel, kellel esineb silmside (otse silma vaatamine), esineb ka mentaalvälja elemente. Niisuguste loomade hulka kuuluvad kõrgemad imetajad — koerlased, kaslased jt. Ilmselt pole neile, kellel on elus tegemist olnud koera, tiigri, kassi või teiste siia rühma kuuluvate loomadega, erilisi kommentaare tarvis. Võib vaid märkida, et kõik need loomad ei kasuta silmsidet mitte üksnes oma liigi piires. On inimesi, kellele koerad ei armasta asu anda; samas aga võivad mõned rahulikult mööda külatänavat kõndida. See viitab asjaolule, et ka koerad evivad ilmselt mõningasi telepaatilisi võimeid. Ja mitte üksnes koerad. Pole uudiseks truud kiisukesed, kes hoida antuina end valdavalt rahulikena ülal peavad, muutudes rahutuks vaid vahetult enne perenaise (-mehe) tulekut (loom tunneb ette). Tähendab — ka loomade seas on selgeltnägijaid.
Nagu seda sagedasti juhtub, ei ole ka kõrgemate inimsuhete (Armastus, Sõprus) defineerimisel ühist keelt leitud. Nagu lugeja juba taipas, ei võrdle me Armastust ja Sõprust igapäevaste armastuse ja sõprusega (see ärgu tähendagu esimeste haruldust). Kõnekeeles on need termid hoopis teise tähendusega. Eristamaks vaimset armastust seksuaalsest tundeelust või meeldivuse tähendusest, on see siin suure algustähega kirjutatud nii nagu ka Sõprus, et viimast tutvusest või mingist kaaslusest (nt joomasõber) eristada. Et Armastuse ja Sõpruse piiritlemine nõuaks hoopis suuremat tähelepanu, kui käesoleva kirjutise maht seda võimaldab, jätame selle antud juhul kõrvale ning piirdume vaid nende suhete teoreetilise mehhanismiga (auraalteooria).
Nagu me juba kokku leppisime, omab iga inimene elu-, emotsiooni- ja mentaalset välja. Kas te usute Armastust esimesest silmapilgust? Neile, kes seda kogenud pole, võib kinnitada, et teoreetiliselt on see täiesti võimalik.
Nagu on igal inimesel (neid on ligi viis miljardit!) oma nägu, nii on ka igal inimesel oma kindel auraalstruktuur. Me ei patusta vist palju (kui üldse patustame), lisades sellele lausele sõna "unikaalne" — igal inimesel on oma unikaalne nägu ja oma unikaalne auraalstruktuur. Millest see aruaaltstuktuur täpselt sõltub, jätkem tulevikuteadlaste uurida. Kui Armastuseks nimetada auraalkontakti kahe inimese auraalväljade vahel, täpsemalt — auraalväljade kattumist, on loogiline järeldada, et kui kohtuvad kaks sarnase auraalstruktuuriga inimest, on Armastus esimesest silmapilgust välditav üksnes siis, kui kumbki (mõlemad) pool(ed) sellele vastu häälestatud on. Faktiliselt on kindlaks tehtud, et lähedaste (või ka võõraste) inimeste siiralt lähedase kontakti puhul "sulavad" nende aurad teatud ajaks ühte. Loogiline on järeldada, et Ühtesulamine või see liit on seda tugevam, mida sarnasemad on inimesed (st nende auraalstruktuurid). Ideaalsel juhul saaks neist vaimne üks(us). Aga teatavasti on ideaalist reaalsuseni pikk maa. Iga inimene omab oma nägu, oma unikaalset geneetilist koodi, oma unikaalset aurat. Seetõttu jäävad kahe aura ühinemisel nende identsusetuse tulemusena sellesse ühendusse alati auraaldefektid. Mida erinevamad karakterid (aurad!), seda suuremad defektid. Mida rohkem defekte, seda raskemini püsib koos ühendväli, seda rohkem energiat tuleb koosoluks kulutada.
Sõpruse puhul on mõeldav muidugi ka rohkem kui kahest inimesest koosnev liit. Kuid iga uus liige selles sõprusringis annab liidule juurde uusi defekte ja siit järeldades on seda ebareaalsem see sõprusring, mida enam on selles liikmeid. Lahendus on kahesugune — Sõprus kas asendub sõprusega (tutvusega) või kaob see "ring" ning säilivad Sõprussidemed üksikute ringilülide vahel. Mis puutub sõnasse tutvus, siis tasuks seda sagedamini kasutada sõpruse (väikese algustähega) asemel — on suupärasem.
Loomusest olenevalt on üks inimene suurem näitelja, teine suurem kannataja. Ilmneb, et eriti suhtlemisel on näitlejaoskus väga vajalik ja varem või hiljem jäävad need inimesed hätta, kes igas olukorras on harjunud endaks jääma. Mõnikord võime küll osaleda vägagi südamlikul ja avameelsel vestlusel, ometi tunnetame mingit pinget. Esialgu pole täpselt teada, kas tunnetame seda oma auraalse sfääriga või kaasvestleja näoilme (peamiselt silmade), häälekõla ja -intonatsiooni või muu sellise jälgimisel — võimalik, et selles omapärases äratundmises osalevad mõlemad meeled. Parimateks suhtlejateks on alati olnud nn plastilise loomuga inimesed, kes oma mentaalset välja vastavalt olukorrale kohandada suudavad (tegelikult peaks selleks igaüks suuteline olema, iseasi, kas iseloom lubab).
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Loomadele telepaatiliste ja muude sensitiivsete võimete omistamisel ei tasuks ära unustada, et neil on sageli käepärast inimestest erinevad meele-elundid (näiteks ülikergeid võnkumisi tajuvad retseptorid, millest võib abi olla maavärinate ettenägemisel). Või siis on tavapärased meeleelundid meiega võrreldes kümneid kordi tundlikumad (mis võimaldab näiteks juba suurelt kauguselt ära tunda läheneva peremehe sammude heli või teda haista). Aga kindlasti ei välistaks ma ka loomade sedalaadi võimeid, mida passib paravõimete hulka liigitada. Nii näiteks suudavad kassid ja koerad väidetavasti tajuda astraaltasandi asukaid.
Armastuse ja Sõpruse auraalne käsitlus on väga sümpaatne ja haakub nii "talupojaloogika" kui paljude nägijate kirjeldustega. Siiski jäid loos mõned otsad lahtiseks. Näiteks kas armumise puhul on auraalne ühendus olemas ka siis, kui füüsiliselt viibitakse lahus? Ning mille poolest auraalsel tasandil erinevad kahe inimese Sõprus ja Armastus?
Küll aga oleks põhjust norida järgmise lause üle: Nagu me juba kokku leppisime, omab iga inimene elu-, emotsiooni- ja mentaalset välja. Tõsi on see, et eespool tõi autor need mõisted sisse küllaltki meelevaldselt, neid defineerimata ja nenda olemasolu tajutavaid tõendeid selgitamata. Nii tekib lugejas küsimus: miks just selline väljade jaotus? Kirjandusest võib leida ka küllaltki erinevaid käsitlusi, mis sisaldavad üldjuhul suuremat hulka erinevaid väljasid.
Näitlemise või endaks jäämise dilemmas pooldan mina isiklikult pigem endaks jäämist (ausust). Aga annan endale ka aru, et vahel on ka näitlemine elus tarvilik. See aitab meil efektiivsemalt täita endale võetud rolle. Teisalt, kas mentaalvälja plastilist muutmist vastavalt olukorrale sobibki üldse näitlemiseks nimetada? Ehk väljendabki see taolise isiku plastilist, avatud loomust, suutlikkust "elada käesolevas hetkes" (Eckhart Tolle väljendit laenates)?
Mudelitest ja nonde arendusest kirjutame kindlasti millalgi edaspidi veel. Mudelites toodud väljade jaotus ei olnud ju originaalne, kui hoolikalt lugeda. Kuid arvatavasti ei ole autori mälu vähem kui 30 aastaga veel sedavõrd tuhmunud, et ei suudaks meenutada, miks just nimelt too süsteem talle ülevõtuks sobis.
Vahemärkusena olgu mainitud, mille peale ehk noored inimesed ei tulegi, et tol ajal võis igast raamatukogust küll leida Lenini ja Marxi teoseid, kindlasti mitte aga sedalaadi kirjandust. Ja arvutit polnud siis veel leiutatud. Õigemini, leiutati see küll juba vist 1961. aastal, kuid igapäevasesse kasutusse hakkas ju see imbuma alles möödunud sajandi viimastel viiel aastal.
Mis aga puutub aususesse, siis siinkohal tasub küll eelnevalt see mõiste tublisti nii endale kui ka vestluskaaslastele selgeks teha, enne kui edasi arutleda.
Postita kommentaar