Hullumeelsuse päevik

Pole vist mingit mõtet hakata pikalt ja laialt jutustama, kuidas ja mis põhjusel ma alles vastu hommikut puruväsinuna koju jõudsin ja lahti riietumata magama heitsin. Igatahes oli see ööl vastu kolmapäeva.

Olin nii väsinud, et uinusin kohe ja und vist ei näinudki. Äkki — tundsin seda selgesti — koputas keegi mulle õlale. Väsimus oleks nagu peoga pühitud. Tõusin voodist ja nägin enda ees ääretult soliidse välimusega noormeest. Kuna ma olin ukse enda järel lukustanud, ei osanud ma hämmingus tema sissetungimise peale isegi mitte karjuma hakata. Ta ütles, et uks oli tõepoolest lukus. Aga kuidas ta siis sisse pääses? Vaatasin talle otsa pilguga, nagu uurija ülekuulatavale. Ta vastas, et tuli neljanda dimensiooni abil. Olnuks minu hämmeldus väiksem, kukkunuksin ma oimetuna pikali. Tema suu ei liikunud, kui ta seda mulle "ütles". Tegelikult polnud me ju veel ühtegi sõna vahetanud. Oli see telepaatia? Seepeale kuulsin endale öeldavat, et tähtis on sõnade mõte, mitte nende esitusviis. Tema suu ei liikunud. Mul tekkis kahtlus, kas ta seda üleüldse avadagi saab. Sundisin end rahulikuks ja mõtlesin hakata pärima selle neljanda dimensiooni kohta, kui noormees hakkas mulle seletama... muidugi jälle sellel seletamatul telepaatilisel moel. Mul ei jäänud muud üle kui harjuda selle mõttevahetusega. Tema seletus oli küllaltki napisõnaline ja loogiline. Punktikujuline ehk ühemõõtmeline "olevus" ei suutvat endale ette kujutada kahemõõtmelist pinda, kahemõõtmeline "olevus" jälle kolmemõõtmelist ruumi ja nii edasi. Ärgu ma praegu vaevakugi pead nende küsimustega — iga asi tulevat omal ajal. Tõendamaks, et mina, kolmemõõtmeline, nagu ma olen, ei näe neljandt mõõdet, viis tundmatu läbi rea katseid minu äratuskella, transistori ja põrandalambiga. Tema "jutu" järgi olevat need kadunud neljandasse dimensiooni. Muidugi ei võinud ma unise peaga nii palju uut ja kummalist korraga mõistuslikult vastu võtta. Tegelikult ei tundnud ma end enam põrmugi väsinuna.

Nähes minu juhmi pilku, otsustas tundmatu teostada lihtsa katse, mis oleks normaalsele inimesele vastuvõetav. Ta võttis laualt minu diplomi, mida ma polnud jõudnud veel sahtlisse pista. Mul tuli endale ette kujutada, et see diplom on kahemõõtmeline. Siis ta kägardas diplomi kokku, näitamaks, et kahest mõõtmest sai kolm. Kuid mida paganat see tundmatu siis minust tahtis?

Ta tahtis, et ma temaga kaasa läheksin, et objektiivse kõrvaltvaatajana mõnd olulist probleemi lahendada. Ja mis oluline probleem see siis niisugune on? Seda pidin ma hiljem teada saama. Kogu see vestlus toimus jälle selles minule harjumatus telepaatilises keeles... Aga kui ma pole nõus? Siis otsitavat keegi teine. Miks siis nüüd just mind otsiti? See ei omavat minu jaoks tähtsust. Kuid kuhu mul tuleb kaasa minna? Neljandasse dimensiooni või? Ma olevat õigesti ära arvanud...

Mis mul muud võiski üle jääda. Mind valdasid samaaegselt nii hirm kui ka uudishimu. Lõpuks sai viimane võitu. Otsustasin kaasa minna.

Noormees asetas käed minu õlgadele ja vaatas mulle läbitungivalt otsa. Siis tungis tema mõlemast silmast minu omadesse midagi laserkiirega võrreldavat. Ma ei tundnud korraga enam midagi ja muutusin tohutult kergeks. Hetke pärast selgus ka põhjus: mul ja minu külalisel polnud enam keha. Kellelgi polnud, keda ma sel hetkel näha võisin. Neid oli palju... Hääl ütles, et see on vahegaas. Mõni sekund pärast seda olime justkui pallid.



"Veeresin" oma kaaslasega mingisse ilmatu suurde kuupi. See pidi olema midagi analoogilist nõupidamiste saalile. Midagi muud ma ei näinudki, kui suuremaid ja väiksemaid, eredamaid ja tuhmimaid kerasid ning igasuguseid kuupe ja kummalisi spiraale. Üldse oli kõik kuidagi väga kentsakas.

Suures Kuubis sain teada oma ülesande. Lühidalt seisnes see selles, et mul tuli objektiivselt otsustada Maa inimkonna tuleviku üle. Projekt nägi ette inimkonna kiiret mandumist ürgaja tasemele, kus see pidi püsima kuni looduse taastumiseni. "Meie" pidime hävitama jäljed kunagisest tsivilisatsioonist. Pärast seda pidi protsess algama analoogiliselt...

Pikemalt sellest rääkida oleks mõttetu, kuigi kõik see oli iseenesest väga huvitav. Mis kuradi moodi ma sain olla objektiivne otsustaja, kui ma pidin otsustama terve inimkonna saatuse, olles ise üks inimkonna liige, antud juhul esindaja? Vaevalt ma sain selle mõtte mõeldud, kui leidsin end maapinnal, tunnetasin enda olemasolu ja nägin kolmandat mõõdet omaenda maja näol. Nagu muinasjutus!

Huvitav muidugi, miks ma pallina kõiki neid mõõtmeid ei näinud? Või ei olnud see lihtsalt vajalik? Nendele küsimustele ma Häälelt vastust ei saanud. Muret tekitas asjaolu, et olin vastu hommikut koju tulles ukse seestpoolt lukustanud ja võtit mul muidugi kaasas ei olnud. Tahtsin juba muukima hakata, kui ilmnes selle töö mõttetus — ma lihtsalt võisin minna läbi ukse oma majja. Nii ma tegingi. Tõenäoliselt oli tegemist jälle mingi "vahefaasiga". Kui ma oma tuppa jõudsin, nägin end voodis magamas. See ei üllatanud mind siis põrmugi. Tahtsin end vaid äratada ning koputasin minule õlale. Ma hakkasin voodis siplema ja veeresin lõpuks põrandale...

Samal hetkel tundsin ma õlas valu. Minu mind, kes ma mind äratasin, ma enam ei tundnud. Olin voodist põrandale kukkunud. Avasin silmad. Kardinate vahelt paistis tuppa valgust. Algul ma arvasin, et olin põrandalambi põlema unustanud, kuid kui ma veendusin, et seda polegi, nägin kardinate vahelt paistvat valgust. Mind huvitas, mis see kellaaeg võis olla. Tõusin õlga kinni hoides maast, kuid ei leidnud kella öökapilt. Kummaline. Lausa jama! Kõigepealt see neetud uni ja nüüd veel skleroos või pagan teab mis!

Enese peale vihastudes mõtlesin, et ehk ma olin need asjad kööki või kuhugi teise tuppa viinud. Huvitav — milleks oli mul vaja põrandalamp kööki viia? Läksin igaks juhuks vaatama. Ei olnud. Otsustasin värskenduseks kohvi juua ja panin veekannu tulele ning jahvatasin oad. Ikkagi tahtsin ma aega teada. Mul oli kolmapäeva õhtuks üks küllalutse... Aega saaks ju raadiost teada. Nagu ma juba kartsin, ei leidnud ma ka transistorit kusagilt. Mõtlesin, et kas ma olen hulluks läinud või mis. Milline jaburdus! Mis pagana neljas mõõde, mis pallid... mis hääled ja telepaatia? Hullumaja! Kus on mu neetud kell? Käekell seisis... Tuli olla rahulik. Rahulik.

Tormasin tuppa tagasi ja märkasin laual kokkukägardatud diplomit, mille ma olin eile sahtlisse unustanud panna. Loogiliselt arutledes pidin jõudma järeldusele, et olen vähemalt kuutõbine. Otsisin igaks juhuks veel terve maja läbi, kuid kadunud asju ei leidnud. Uks oli lukus ja vaevalt ma need üldse välja viisin.

Kui ma köögis kohvi jõin, tundus mulle, nagu oleks keegi öelndud, et ärgu ma muretsegu. Hääl oli tuttav. See oli seesama hääl, mis uneski. Või mis uni see niisugune üldse oli... Ma ei julgenud sellele kõigele enam mõeldagi. Jube! Tundsin, kuidas soe kohv mööda soolikaid alla ja miski külm mööda selgroogu ülespoole voolab.

Pärast kohvi joomist otsisin veelkord kõik urkad läbi ja kui ma lõpuks tagasi magamistuppa jõudsin, nägin põrandalampi oma kohal seismas, nägin äratuskella öökapil ja nägin transistoritki. Kõik olid omal kohal. Haarasin raadio ja lülitasin selle mängima. Oli mingi põllumeeste saade või midagi veel hullemat. Istusin laua taha ja jäin tummalt laual lebavat diplomit vahtima. Vahepeal olin enesega rääkima hakanud. Kui see põllumeeste saade lõpuks lõppes, algas saatekava tutvustav programm.

On pühapäev, kahekümnes juuli. Täna raadios... Pühpäev! Pühapäev! Ei või olla! Mulle aitas nendest naljadest! Diktori arvates olin ma siis neli ja pool päeva maha maganud ja kõiksugu idiootsusi unes näinud. Haarasin raadio, tõstsin selle pea kohale ja virutasin täiest jõust vastu põrandat. Õnneks polnud kedagi peale minu kodus — oleks ju võidud arvata, et äkki ma laamendan. Krahmasin laualt selle pagana diplomi ja viskasin ta kokkukägardatuna prügikorvi. Huvitav oleks olnud teada, kes ta vahepeal üldse ära triikis. Nägin ju oma silmaga, kuidas...

Sidusin lipsu kaela ja jooksin majast välja. Ust ma lukku ei keeranud. Mis mõtet sellel olekski olnud, kui minu külalised käivad minu kodus läbi ukse. Lasin end taksoga kesklinna sõidutada. Olin kindlalt otsustanud end lasta psühhoneuroloogia haiglas läbi vaadata. Õnnetuseks ei pääsenud ma aga psühhiaatri jutule. Mul sõimati nägu täis ja öeldi, et lasku ma inimestel vähemasti pühapäevalgi puhata.