laupäev, 22. november 2008

Mudelid (I)

Inimesi, ja mitte ainult inimesi, on erinevate inimeste poolt vastavalt suvale ja vajadusele jagatud ja rühmitatud gruppidesse, klassidesse, kihtidesse ja nii edasi. Loodetavasti ei pane keegi pahaks, kui alustame ka seekord võib olla juba üdini tüüdanud rühmitamisest.

Üldjoontes võime kõik tänapäeva inimesed jagada kolme suurde rühma — ühed on sellised, kes kõike usuvad, teised ei usu jälle midagi, kolmandad aga kord usuvad, teinekord mitte. Meie esimene rühm sisaldab endas inimesi, kes ilma vähimagi kahtluseta usuvad kõike (müstilist), mis neile räägitakse, muidugi kui just päris absurdsusega tegu pole, alates kummitustest ja lõpetades mateeria elementaarosadega. Sellistele inimestele võlgneme tänu massipsühhoosi järele lõhnavate kohvikujuttude (nt hiljutine UFO-buum) eest. Sellega pole öeldud, et juttude levitajad ja "väljamõtlejad" neid alati ise uskuma peavad. Teise rühma kuuluvad inimesed, kes ei usu kunagi midagi enne, kui pole ise näinud ja käega katsuda saanud. Mõnikord ei jää nad isegi siis uskuma. Niisugused "absoluutsed skeptikud" on valmis pigem ennast segaseks tunnistama, kui jäävad uskuma, et nende ees seisab lumeinimene või muud seesugust. Tõsi küll, sellesse rühma kuuluvad inimesed ei ole päris terved. Mitte lumeinimese pärast, vaid sellepärast, et nad kõiges on valmis kahtlema, kaasa arbatud iseenda mõistus. Enesekriitika on kahtlemata teretulnud, aga olgu seegi mõistuse piires. Kuid jätkem see arutelu mõne psühholoogia-alase kirjutise tarvis. Nimetatud kahe rühmaga on asi selge — usub või ei, ja kõik! Ja niisama me neid ümber ei kasvata, kui tahaksimegi. Hoopis keeruline on aga lugu viimase rühmaga, kuhu, tagasihoidlike arvestuste järgi, kuulub enamus inimkonnast — "selektiivsete skeptikutega". Ei või iial ette arvata, mida selline inimene usub ja mida mitte. On selliseid, kes usuvad ainult kõike seda, mis trükivalgust on näinud; oleneb siis sellest, missugune kirjandus temale näppu on jäänud. Osa inimesi kujundab küll oma maailmapildi loogilise mõtlemise teel, unustades seejuures, et nende loogika baseerub peamiselt neile juba koolipngist peale sisendatud teadmistel.

2 kommentaari:

webxan ütles ...

Avaldan siin enamvähem muutmata kujul 1981. aastal "põrandaaluses tükikojas" kirjutusmasinal tipitud klassialmanahhi peatüki.

Muudatused on minimaalsed. Näiteks kasutan siin sõrendatud trüki asemel boldi ning võimalik, et loetavuse huvides tuleb teksti hiljem veidike enam liigendada.

Loo autor oli selle kirjapaneku ajal 19-aastane.

propsis ütles ...

Ohhoo! Oman jõulist kahtlustust selle terase nooruki identiteedi osas. ;) Aga jään ootama, kuhu see heiastus areneb, praegu veel pikemalt ei kommenteeriks.