Oletame, et Naabrid arenesid sama teed, mis maalasedki, aga äkki on nad jõudnud suhtlemises telepaatilisele tasandile? Miks mitte! Ja kas nad on sellisel juhul kohustatud meist üldse aru saama ja korrapealt vastama, isegi kui on kõik meie "kutsungid" kätte saanud? Võrdlusena olgu mainitud, et meie ise (häbi missugune!) ei oska veel praegugi, XX sajandi lõpus, dešifreerida näiteks kõiki maiade ülestähendusi ning ei või iial päris kindlad olla, et see, mille suure vaevaga dešifreerisime, meie mõistes õige vaste on saanud. Ja maiad pole mitte mõne teise ja mõistatuslikuma planeedi asukad!
Teame, et kõik meie planeedi elusolendid koosnevad struktuurühikutest — rakkudest. Oleme selle laiendanud kogu Elu struktuurühikuks ega taha kuuldagi, et mõni elu võiks ka millelegi muule üles ehitatud olla. Ainurakseid ühendab kõrgemate loomadega asjaolu, et nii ühed kui teised baseeruvad nukleiinhapetel, mis on pärilikkuse info kandjaiks (kunagi peeti pärilikkust viimaseks jamaks!) Osa teadlasi loeb elusolendite hulka kõik sellise, mis omavad nukleiinhappeid; näiteks ka viirused. Nukleiinhape, nagu ka kõik teised asjad siin ilmas, koosneb omakorda struktuurühikuist — molekulidest. Molekul on aine struktuurühikuks. Kuid molekul ise koosneb aatomitest, aatomid aga prootonitest, neutronitest, elektronidest ja nii edasi. Kuid kas on keegi, kes on neid neutroneid näinud? Ei ole! Mis seal rääkida — pole ju molekulegi nähtud ning rakkegi võib vaid ükskutel organismidel (peamiselt taimedel) eristada. Kahtlemata on õige, et me ei saagi iial neid aatomeid ja molekule näha, kuivõrd meie silma väikseimaks tegevühikuks on rakk, mis ise koosneb organellidest, molekulidest, aatomistest ja nõnda edasi. Aga kas luupi, mikroskoopi või elektronmikroskoopi tasub uskuda?
Võime tõusta (laskuda) ka teise äärmusse. Kas tasub uskuda näiteks raadioteleskoopi? Palju on meie seas inimesi, kes võivad kinnitada, et nad on näinud omaenda silmaga planeeti Maa, mille pinda iga päev kulutavad ja mille rikkusi ammutavad? Vähesed siiski on. Aga kas keegi on näinud, et meie planeet asub koos teiste teadaolevatega Päikesesüsteemis nii, nagu me seda endale ette kujutame? Veel hiljuti võisime kinolinal näha filmi (Orioni silmus), kus ühtedeks tegelasteks olid Päikesesüsteemi kümnendalt planeedilt pärinevad inimesed. Oma arengus olid nad maalastest tunduvalt ette jõudnud ja püüdsid viimaseid aidata. Nende endi planeet oli katastroofi järel Päikesesüsteemist lahkunud. Ja nii edasi. Kuid juba praeguseks on see (küllaltki kaasaegne) film saavutanud vaid ajaloolise väärtuse, kuivõrd astronoomid avastasid reaalselt eksisteeriva kümnenda planeedi. Esialgu, tõsi küll, vajab avastus veel kontrollimist. Rumalast olukorrast aitaks välja tulla mõni uus film, kus see kümnes planeet uuesti Päikesesüsteemiga ühineb või midagi veel absurdsemat...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Salapärane lugu selle kümnenda planeediga - kas ei leidnud siis avastus kinnitust, või on see hoopiski muudel põhjustel maha vaikitud? Enamgi veel, vahepeal on 9 planeedist ametlikult alles jäänud vaid 8!
Skeptikute listi seltskond, kellega aegajalt vaidlemas käin, on muide veendunud, et telepaatiat pole olemas - kui nii, siis ahendab see tõik tublisti võõrplaneetide elanike suhtlusvõimalusi. :S
Siinkohal võiks muidugi taastõstatada ka igiammuse filosoofilise probleemi: kas meie nähtav/ tajutav maailm on üleüldse reaalne, või on kõik vaid meie meelte ja aju koostöös produtseeritav illusioon, millel pole tõelisusega mingit tegemist. On ju tänapäeval teada, mis keerulisi kanaleid pidi toimub meeleorganite kogutava info töötlemine ja kokkupanek konkreetseteks aistinguteks. Oleks vastavad süsteemid arenenud kuidagi teisiti, võiks ka maailm meie jaoks hoopis teistsugune olla. Nagu see seda ongi paljude loomaliikide jaoks. Pole liiga ekslik öelda, et kogu meie nähtav/tajutav maailm on aju poolt disainitud "virtuaalreaalsus". Mis, tõsi, on paigutatud tegeliku maailma "maatriksisse".
Võiks jah, kui sel tähtsust oleks.
Ma aga ei näe sellisel mõtlemisel vähimatki praktilist väärtust. Mis vahet sel on, kas see on üks suur mõte (nagu idealistlikus maailmakäsitluses) või mitte. Oluline on see, et see töötab. Paljast mõtlemisest ära ei ela, tuleb sebida ja sehkendada, et end pinnal hoida.
Postita kommentaar