Mudelid (VII)

Ilmselt on lugeja kuulnud, et ravimtaimi tuleb korjata vastavate kuufaaside ajal, olenevalt siis taimest. Mis puutub Kuu faasidesse, siis pole need midagi muud kui Päikese asukoht võrrelduna Maaga. Nii peaks täiskuu ajal Päikeselt tuleva kiirguse segav mõju olema minimaalne, kuivõrd Päike asub enam-vähem teiselpool Maad.

Haigusi on palju. Kuid ega ravimtaimigi vähe pole! On vähe niisuguseid taimi, mis millekski ei kõlba ja ka siis tasub kahelda, kas mitte meie pole talle lihtsalt rakendust leidnud. Vanasti nimetati inimesi, kes oskasid taimedega ringi käia ning igasugu ravimeid ja mikstuure valmistada, nõidadeks. Nende kuulsus ja lugupeetavus tekitasid nii mõneski kadedust. Nii on alati pärisnõidadele posijad ehk valenõiad sputnikuiks olnud. Erilist kahju pole nad teinud, suurim vahest — tekitanud kahtlemist igasuguses nõiduses. Kaasaja elutempo juures ja praeguste tõekspidamiste järgi pole ühele korralikule ja kõlbelisele inimesele nõida vajagi. Tohtri soovitusel (või ka omapead) võib ta minna apteeki ja osta sealt tuhandeid erineva etiketiga pillisid, ampulle, tablette, pulbreid, tilku, salve ja ei-tea-veel-mida, kui ainult raha jätkub. Kusjuures pole iial teada, millised kõrvalmõjud on ühel või teisel kunstlikul teel loodud medikamendil. Niisuguseid arstimeid, mille toimet teatakse algusest lõpuni, võib vist sõrmedel üles lugeda. Siinvahel olgu märgitud, et meditsiin ja põllumajandus on suurel määral sellised teadused, kus praktika on teooriast ette jõudnud, kuid eks ka selle vea eest tuleb meil maksta...

Ja kui kaasaja inimene peaks olema nisugune skeptik, et kahtleb kunstravimite väärtuses, võib ta apteegist osta kilekottidesse pakitud köömneid, tammekoort, piparmündi lehti, kadakamarju ja sadu teisi "ravimtaimi". Meil pole küll kavas mingit antipropagandat teha, ometi tuleb esitada küsimus nendegi ravimite raviomaduste kohta. Võib ju olla, et pakitud taimeosad on korjatud mõne joodiku poolt rahakopika teenimise eesmärgil, kuid see ei huvita kedagi (teiste sõnadega — looduslikud ravimtaimed on defitsiit ja iga apteegi kokkuostupunkti toodav oksake ja marjatera). Ja kas niisugusel puhul maksabki üldse juttu teha kogumiskohast (oli see lilleline metsalagendik või maanteeserv) või, veelgi vähem, kuufaasidest. Lohutugem vaid sellega, et siiski on enamus taimi kogutud ülikooli Arstiteaduskonna üliõpilaste poolt, kes seda siiski teatava kohusetundega teevad. Pole kahtlust, et mõnigi vastaval alal töötaja, kes neid ridu juhtub lugema, end puudutatuna tunneb ja mõtleb, et kes keelab ravimtaimi ise korjata. Korjata ise siis kas päeval või öösel, täiskuuga või poolkuu ajal, hommikuse kastega või õhtuhämaras, vihma või tuulega, haljalt künkalt või prügimäelt, suvel või sügisel... Kahtlemata on tal õigus. Kuid siin püstitub kohe küsimus — kas me oskame ise neid taimi korjata? Asi pole isegi kuufaasides, ilmastikus ega ka taime tundmises — selle tarvis on vastavad raamatud. Meie oskamatus väljendub kasvõi küsimuse seadmises — miks mitte ise... Paarist alljärgnevast lausest peaks saama ilmseks, et kõige õigem on enda haiguste vastu enda korjatud taimede kasutamine.

Inimesed, keda vanarahvas nõiaks nimetab, teavad rääkida, et taimel on... hing. Muidugi pakuvad nad pisut üle, kuid ainult pisut. Tõenäoselt peavad nad ise siinjuures silmas seda energiavälja, mida meie eluväljaks nimetasime. Proovige ise! Kui näiteks lähete naistepuna korjama, ise sealjuures õhtusele jalgpallivõistlusele mõeldes, on seda raske teha (muidugi kui abiks pole nuga või muud terariista). Taim avaldab justkui vastupanu. Tüki maad kergemini murdub see taim näppude vahel, kui tema käest seda eelnevalt paluda. Paluda tuleb iga taime käest eraldi, korjata vasaku käega... Loomulikult ei tule seda "palumist" sõna-sõnalt võtta. Keerulisemalt väljendudes tähendaks see "palve" auraalset kontakti inimese ja taime vahel. Taimest tuleb kui elusolendist lugu pidada ning teda murdma minnes on hea, kui mõttes justkui sisendataks taimele, et temast on murdjale palju kasu ja nii edasi. Ette rutates võib öelda, et eksperimenteerimine sellel teemal saab õnnestuda üksnes siis, kui eksperimenteerija taimega siirasse kontakti astub. Mõistagi puudub mõte valjuhäälseks karjumiseks — Oo, õilis taim, pühitsetud saagu sinu nimi, ulata mulle oma oksajupp ja ravi mind sellest neetud hädast!..., liiatigi kui seda tehakse näidendi korras. Niinimetatud nõiad ei korja taimi, millised avaldavad vastupanu — taime "nõusoleku" korral tunneb korjaja justkui nõrka soojustunnet käes. Tavaliselt ei sobi korjamiseks liiga noored või ka liialt vananenud taimed. Niisuguste puhul tunneb korjaja käes vastupanu, võib olla külmatunnet. Nõiad teavad rääkida, et niisuguse suhtlemise on iga inimene võimeline ära õppima, kui vaid selleks kannatust ja soovi omavad. Ja raviva toimega olevat just nimelt need taimed, millised pole murtud vastu nende tahtmist. Veelgi enam! Vastu tahtmist ehk vägivaldselt murtud taimedel võivat olla hoopis negatiivne mõju. Niipalju müstikat taimeriigis.