reede, 2. jaanuar 2009

Mida nimetada inimlikkuseks?

Alates teadvuse tekkest on inimene end teistest loomadest paremaks pidanud, kui mitte veel enne seda. Praeguse arusaama kohaselt ongi teadvus üks peamisi, mis inimest teistest loomadest eristab ning meie arvates eelistatud olukorda seab.

IMAGINING THE IMAGE by Liz Woodside
Kuid eks tegelikkuses ole kõik see vaid üks religioon, jutumärkides muidugi. Sest kuidas võib üks inimolend väita, et näiteks koer ei tea, et ta on koer. Või kui koer tõesti ei teaks, et ta on koer, siis peaks ta ju iga vastutulevat elusolendit omasuguseks pidama. Nüüd te küsite, et kuidas me võime arvata, et ta seda ka ei tee. Aga esiteks sellepärast, et see pole loogiline, teiseks seepärast, et vastasel korral, kui ta peaks kõiki koerteks, avaldaks ta vastavat reaktsiooni ja kolmandaks, kui soovite, on nii mugavam, vähemasti antud kontekstis.

Teine võimalus oleks, et ta ei pea mitte kedagi koeraks. Kuid ka see langeb ära, sest koer tunneb ikkagi koera ära. Kas siis peaksime sellest järeldama, et koer on ka inimene? Jah, koer on sedavõrd inimene, kui ta on koer. Niipalju siis teadvusest.

Niisiis inimene on inimene ja koer on koer. Esimese kohta, õigemini küll tema käsitluse kohta, kuuleme sagedasti öeldavat, et see on inimlik. Inim- sõnast inimene ja liide -lik, mis tähendab kellelegi kuuluvust. Niisiis inimesele kuuluv, inimesele omane. Mis siis on inimesele omane? Errare humanum est. Kas tõesti ainult eksimine? Ja kas üldse eksimine? Ju vist. Sest loomad ei eksi ja kui eksivadki, siis hukkuvad. Või kes seda nende psüühikat ikka nii väga uurinud on või kui ongi, siis peaaegu alati seisukohast, et loom ei mõtle.

Pilt lehelt graphics8.nytimes.com
Aga inimene mõtleb ja mõtlemine võib olla ekslik — eksimine on inimlik! Milline raudne loogika! Aga kui koer ei mõtle, siis ei saa ta ju ka sellest aru, et inimese mõtlemine on ekslik ehk eksimine on inimlik. Ja kui ta aru ei saa, siis kelle tarvis me üldse karjume, et eksimine on inimlik? Loomulikult enda jaoks. Et end õigustada. Niipalju siis eksimisest.

Kuid mis siis ikkagi on inimlik? Mis on see inimesele omane? Inimene sööb, magab, paljuneb. On see inimlik? Loomulikult mitte! See on küll inimesele omane, kuid mitte ainult. See on omane kõikidele loomadele või vähemasti enamusele. Söömine on loomulik. Magamine ja paljunemine samuti. Loomulik. Aga kuivõrd need on kõigile (või vähemasti enamusele) loomadele üldiselt omased, siis on see ju pigem loomalik. Loom- on nimetav, -lik on liide, mis näitab kellelegi kuuluvust või kellelegi omast. Pealegi sobivad sõnad loomalik ja loomulik ka omavahel ülihästi. Niisiis on kõik loomulik samas ka loomalik.

On loomulik, et inimene kõnnib, kuid on inimlik, et ta käib nimelt tagajalgadele tõusnult. On ülisage nähtus, kui neid kahte mõistet (termi) kasutatakse risti vastupidises tähenduses. Öeldakse ju näiteks, et olen nii laisk, et lausa jube, aga see on ju inimlik. Või siis, et on loomulik, et ta sellele mõttele tuli, kuid see mõte pole inimlik. Kaks viimast lauset on ju jama!

Laiskus pole sugugi inimlik, vaid täiesti loomulik (loomalik) nähtus. Iga normaalne ja endast lugu pidav loom laiskleb oma koopas võ puuoksal, kui tal kõht täis ja muud loomulikud vajadused rahuldatud. Aga inimene on just seesugune loom, kes üksi pole suurt millekski suuteline. Aga selleks, et teistega koos eksisteerida, peab pidevalt midagi tegema, nagu sipelgas.

Kui sellele asjale läheneda muidugi ainult inimese tasandilt, on tegevus täiesti loomulik nähtus, praeguses tähenduses aga tõeliselt inimlik (sipelgalik?). Ja kui tõesti ainult inimese tasandil püsida, on ka teise lause esimene pool õigustatav, teine pool aga välistab selle võimaluse.

Mõtlemine, nagu soovib enamus, pole sugugi loomulik, vaid inimlik. Lähtugem siinkohal jällegi sellest seisukohast, et ainult inimene mõtleb ja nii edasi... Ja mõte iseenesest on inimlik ehk pole loomulik (loomalik). Niipalju siis loomulikkusest ja loomalikkusest.

Kuid võtame luubi alla sellised kahtlase väärtusega nähtused nagu suitsetamine, alkoholi ja narkootikumide tarvitamine või homoseksuaalsus. Kõigepealt suitsetamine. Niisugune haigus (harjumus) on omane tõesti ainult inimesele — järelikult on see inimlik. Kuid vaatame seda protsessi detailsemalt. Suitsetamist nimelt. Miks inimene üldse suitsetab? Algul eeskuju, siis tahtmine näida täismehena, seejärel harjumus ja lõpuks teadlik haigestumine. "Tore" tsükkel, ja seda põlvest põlve. Eeskuju ei ole inimlik, kuna mitte üksnes inimene ei võta liigikaaslaste käitumisest eeskuju. Tarvitseb siin vaid meenutada katseid rottidega või midagi seesugust. Järelikult on eeskuju loomalik (loomadele ja ka inimesele kui loomale omane; loomulik). Tahtmine kellegina näida pole loomadele omane — see on tõepoolest inimlik. Harjumus? Mis üldse on harjumus? Heaolu saabumise soovist ajendatud tingitud tahtmine. Kuid milline loom ei tahaks, et tal oleks mõnusam, parem olla? Niisiis on ka harjumus oma põhiideelt loomalik (loomulik). Mis moel seda tahtmis realiseeritakse — inimene mõistuslikult, loom, olgu siis et instinktiivselt — see pole siinkohal üldse oluline.


Kui tahtmine oleks vastuoluline — näiteks kui inimene tahab endale midagi süstida, et näha, mis temaga juhtub, kusjuures süstimine pole üldse hea, vaid valus — soos pöels muidugi tegemist inimliku tahtmisega.

Ja viimane etapp — teadlik haigestumine, see tähendab, iseenda organismi tervise ohverdamine hetkelise, alatise või alalise heaolu (hea olu) huvides. Ohverdamine on teadlik tegevus ja kaudselt egoistlik. Rõhutagem — kaudselt. See tähendab, et inimene küll teab, et ta suitsetamise tagajärjel haigestub, kuid suitsetab sellegipoolest, sest see on talle harjumuseks.

Kuid siin on üks paradoksaalne seik — inimene ohverdab end iseendale, enda tervise, enda heaolu huvides, kuigi tervis on eelistatult heaolu (loomulik!). See tähendab, et inimene on enda on enda vastu kaudselt egoist. Kas siis altruist või hoopis topeltegoist? Või koguni kolmekordselt, kui arvestada ka suitsetaja kahjulikku mõju teistele? Jah, pigem küll see viimane. See on suitsetamise paradoks.

See, et inimene on teadlik enda haigestumisest ja sellest, ta on egoist ja ka sellest, et ta on teadlik ja nii edasi, sõnaga — teadlik — on inimlik. Ka see on inimlik, et inimene on nõus oma tervisest loobuma loomalikkuse — heaolu — huvides! Sest ükski loom ei hüppaks tulle, kui ta teaks, et see tapab. Me ju jäime selle juurde, et loomad ei tea ega mõtle. Niipalju siis suitsetajatest kui kolmekordsetest egoistidest.

Mis aga puutub alkoholismi, siis on ka see inimlik, kätkedes endas loomalikkust, nagu suitsetaminegi. Ka alkoholi tarbimine algab eeskujudest ja traditsioonidest, jätkub heaoluga ja lõpeb vajadusega, haigusliku vajadusega. Siin, nagu nägime, on eeskuju loomalik, traditsioonid aga inimlikud. Edasi on kõik analoogne. Heaolu on loomalik, kuid selle saavutamine haigestumise hinnaga inimlik ja nõnda edasi.


Narkomaaniaga on asi pisut keerulisem, ehkki, peab ütlema, et ka alkoholism on teatud mõttes narkomaania. Inimeste seas saab narkomaaniagi alguse enamasti huvist. Huvi on loomulik, see tähendab loomalik. Harjumuseks saamise faas jääb siinpuhul peaaegu mängust väljagi, sest narkootiliste ainete järele tekib õige kiiresti vajadus. Vajaduste rahuldamine on aga loomulik (loomalik). Ja arvestama peab veel ka asjaoluga, et narkootilised ained samastavad inimest loomaga selles mõttes, et tal kaob tavaliselt loogilise mõtlemise ja reaalsuse tajumise võime.

Seega pole narkootikumide tarbimises midagi inimlikku. Lisada võib veel ka, et kui loom satub juhuslikult droogile, huvist selle vastu, kas on see on söödav või mitte, muutub temagi õige pea narkomaaniks. Vaje on ainult selles, et inimene teeb algselt tutvust narkootikumidega tavaliselt teadlikult, loom aga juhuslikult. Ja see ongi kogu erinevus.

Mida siis kujutab endast homoseksuaalsus? Nagu mee eespool nägime, on seks loomulik. Mida endast kujutab aga homoseksualism? Ilmne on, et tegemist on sugutungi rahuldamisega, seega loomuliku nähtusega. Jah, selles mõttes küll. Kuid teisest küljest on homoseksualism tingitud just inimese (kõrgemast) psüühikast ja omane ainult inimesele. Seega on homoseksualism täiesti inimlik ning asjaosalised olukorrast teadlikud. Peale selle sobivad ka sõnad homoseksualism ja Homo sapiens. Niipaljukese siis narkomaaniast ja homoseksualismist.

Nagu nägime, pole ükski nimetatud nähtustest lõpuni loomulik ega lõpuni inimlik. Võiks öelda, et need on ebainimlikud, aga samahästi ka ebaloomulikud (ebaloomalikud).

Juttu oli ka niisugusest nähtusest nagu egoism. Kas egoism on inimlik ja mida me üldse võiksime egoismiks nimetada? Kui egoismiks nimetada kõike omakasupüüdlikku, siis võiksime küll hulluks minna, saades aru, kuivõrd lootusetud egoistid me kõik oleme. Sest eks ole ju ka needsamad söömine, magamine ja eksisteerimine üldse kõik omakasupüüdlikud. Kuid ka loomades on egoismi (kui lepime kokku, et kõike loomulikku me egoismiks ei nimeta). Nii näiteks on kaks isahunti täiesti võimelised teineteisele kõrri kargama, et aga püütud jänest endale saada. Püüdjal on jänesele moraalne õigus, sest tema nägi selle saagi tabamisel vaeva, teine aga leiab, et miks peaks too ise kõik üksi nahka panema. Seda arvestades võiksime siin ja edaspidi egoismiks nimetada kõike sellist, mis olendile (egole) toob kasu nii, et see teisele kahjulik on. Ja võimegi kergemalt ohata — magamine ei ole teisele kahjulik, söömine ka mitte, juhul kui nälgijaga oma portsjon pooleks jagada.

Miks on eneseohverdamine kaudselt egoistlik? Seepärast, et, vastavalt inimpsüühikale, kavatseb ta sellest, kellele ta end ohverdab, hiljem kasu saada. Kui aga arvestada, et ohverdamine on kasu teistele, siis see neutraliseeriks egoismi ja me jõuaksime tagasi selleni, et ohverdamine on siiski pigem altruistlik.

Armastus ja sõprus? Kas need on inimlikud, kuivõrd loomad pole seda vähemalt sõnades võimelised väljendama. Ärgem pretendeerigem siinkohal mingile definitsioonile, kuid nentigem fakti, et armastus ja sõprus on üks ja seesama asi (väikeste eranditega) ning kuulub inimpsüühika vigurite hulka. Siinkohal võiks rääkida armastuse-sõpruse auraalteooriast, kuid jäägu ka see siiski oma järge ootama.

Niisiis nägime, et terme "inimlik" ja "loomulik" kasutatakse igapäevases kõnes täiesti vales kohas või koguni vales mõttes.

Pilt lehelt profile.myspace.com

Mustand 811211

7 kommentaari:

kass27 ütles ...

Too hirmus pikk targutus ei pane mind siiski uskuma, et just siin on õige teatavate sõnade käsitlus ja kõik muu on vale.
Õnneks mina vanuses 20 ei heietanud sõnade tähenduse üle, vaid tegutsesin abstraktse mõtlemise tasandil. Rohkem tegenš ja vähem mögenš :D

webxan ütles ...

Kuidas keegi jah...

20-aastased naisinimesed on sageli juba teise-kolmanda lapse ootel. Naised üldse mõtlevadki vähem, kuna nende funktsiooniks on olla regenereerimisorganid, samas kui isased peavad uusi maid vallutama ja maailm parandama ja leiutama...

propsis ütles ...

Ohhoo, siin lõhnab kisma järele! :P

webxan ütles ...

Miks mina siin küll ütegi kismat ei näe lõhnamas?

propsis ütles ...

Oodakem siiski ära, mida meie hea kass27 arvab eelkõlanud seisukohtadest. :P

Marge ütles ...

Väga õige jahh :D Siit paistab ilusti välja emaste ja isaste inimeste erinevus.
Emased hakkavad mõtlema pärast 40-ndat eluaastat. Isased lõpetavad mõtlemise pärast 40-ndat eluaastat!!!

Anonüümne ütles ...

hea algus