Elu mõttest (II)

On vähe tõenäone, et keeleteaduste doktor vaevab oma pead mingi maja projekti kallal või siis näitleja mõtleb sellele, mismoodi elektrienergiat efektiivsemalt kokku hoida. Igal inimesel on oma mõtted, oma maailmavaade. Oma "maailmavaade" on ka koeral. Ta ei tea küll midagi rakkudest ega aatomitest, ta ei tea, et Maa on ümmargune, kerajas planeet, ta ei tea isegi seda, et ta hundist on põlvnev, ent ometi mõtleb ta midagi. Selles ei kahtle need inimesed, kellel endl koer on. Sest on ilmne koera unenägemine või kaval käitumine juhul, kui ta midagi soovib ja temale seda ei lubata. Uneks peetakse ju aju iseseisvat mõttetööd, järelikult võib pidada und nägevaid loomi ka mõtlevateks.

Nii nagu olid lood "maailmavaatega", on loomulikult koeral ka koerauni, kus ta tõenäoselt näeb kasside tagaajamist või midagi analoogset. Inimesed, kes kõigele ilmsele vaatamata ei usu, et koerad ning teised kõrgemad loomad võivad mõelda, pole endale arvatavasti püstitanud küsimust — milleks siis neil üldse on suhteliselt suur ja keerukas aju?

Mis puutub teadvusse, siis sellegi kohta ei tohiks me öelda, et inimesel on ja hobusel seda ei ole, vaid peaksime ütlema — meil on, ent hobusel eeldatavasti pole, kuivõrd hobune pole oma loomult ühiskondlik loom (selles suhtes saaks näiteks hundi või šimpansi siia arvata) ja nõnda edasi. Inimene on juba kord võtnud endale kinnisidee, et tema on kõige, kõige, kõige... ega taha kuuldagi sellest, et keegi peale tema võiks ka mõelda või omada teadvust. Mille põhjal aga inimene otsustab, et koer pole kaasteadev oma olemasolust, see on vist tlle eneselegi arusaamatu.

Kuivõrd mõtlemine on tegelikkuse peegeldus, siis mis annab inimesele õiguse otsustada, et koera aju ei peegelda tegelikkust? Me ju ei tea isegi seda, kas kõrgemad loomad omavahel mitte ei "vestle" näiteks mingil palju täiuslikumal tasemel kui artikuleeritud kõne, näiteks telepaatilisel teel. Aga otsuseid langetame me küll.

See kõik käiks valdkonda, mida üks enesest lugupidav inimene müstikaks nimetab. See on analoogiline olukorrale, kui kuulutame kõva häälega, et UFOsid pole, et oleme unikaalsed kõrgestiarenenud olendid ja nõnda edasi, kuna nii on antud juhul lihtsam — meie teadmised ja mõtlemine lihtsalt ei küüniks vastupidist mõistma.

Lugejale ärgu jäägu mulje, et autor võrdvääristab loomadega või koguni alavääristab inimesi loomade suhtes — kaugeltki mitte. Kahtlemata on inimene selles tähenduses kõige, kõige, kõige... kuna ta 1) omab ääretut uudishimu kõige ja kõigi suhtes ning 2) omab võimet ja võimalust teha tööd. Ja peamiselt need omadused ongi inimese teistest kõrgematest elusolenditest nii palju ette viinud. Ent samas ei maksaks unustada, et kõik need arusaamad ja terminid on inimese poolt formuleeritud ja välja mõeldud, et need kõik on vahest isegi suhtelisemad kui hea ja halva tähendus.

Siiski leppigem meie endi dogmaatiliste arusaamadega ning mingem edasi. Ei saa mööda vaadata faktist, et enamus loomi pole siiski intellektuaalsed olendid ning meil tuleb isegi eeltoodud hüpoteesi ja targutusi arvestades loomad kui üldine rühm või "organisatsiooni aste" lugeda stiihilise eluvormi kandjaks. Ja nii jääbki vaatluse alla üksnes inimene, kuivõrd me püüame selgusele jõuda mõistusliku elu mõttes.

Inimene pole mitte üksnes looduslik olend, bioloogiline indiviid. Inimene on oma olemuses ühiskondlike suhete kogusumma. Oma päritolu, anatoomilis-füsioloogiliste iseärasuste ja oma bioloogiliste iseärasuste poolest on ta muidugi seotud loodusega, olles selle kõrgeim produkt. Loodus iseenesest pole aga inimesele andnud ühtegi omadust, mida me nimetame inimlikeks. Mitte ainult teadvust, kõnevõimet, inimlikke emotsioone, vaid isegi püstikäimise võimet ei saa ta sündimisest peale, kuigi kõik vajalikud bioloogilised eeldused pärib ta vanematelt.