Elu mõttest (III)

Kui siinkohal mitte rääkida üha süvenevatest ja pöördumatutest haigustest inimkonna seas, peame tema üldiseks tendentsiks pidama meie mõistes arengut, progressi. Instinkt, mis inimesi teiste loomadega ühendab, on eluinstinkt, liigi ja enese alalhoiu instinkt. Ei peeta normaalseks inimest, kes eneselt elu võtab. Ka looduse ees jääks selline inimene teatud mõttes süüdlaseks. Samas jälle on tal selleks täielik õigus.

Aga mis on siis üleüldse inimelu mõte? Arvatavasti siiski liigi säilitamise ja eluvõimaluste parendamine. Esimene funktsioon lasub peamiselt naiste, teine meeste õlgadel (siit ka arusaam, nagu naine polekski sii "päris" inimene).

Ent milline on üksikindiviidi elu mõte? Siinkohal ei maksaks rääkida elu eesmärgist, sest see on esiteks hoopis midagi muud ning teiseks ei mahuks lihtsalt käesoleva lühireferaadi kaante vahele, kui peaksime seda lahkama hakkama.

Kahtlemata on isegi üksiku inimese elu üks mõtteid mõttetus energia muundamises, nagu seda teevad bakterid, ainuraksed, taimed ja nii edasi. Milline kasu on sellest üldsummas? Energia jäävuse seaduse kohaselt pole mingit kasu. Elu on valkkehade eksisteerimise vorm... Elu on eksisteerimise vorm, olemasolu vorm. Elu on olemasolu ja elu on olemas. Näib, et siinkohal on meil jälle lihtsam leppida sellega, et kui on, siis peab, sest nii on meile antud juhul kasulikum ja lihtsam.

Niisiis — oletame, et elu peabki olemas olema. Kuid sellisel juhul ei saa tema mõte olla mõttetuses. Üksikindiviidi tasemelt vaadatuna näib, et enamiku täiskasvanud inimeste täisväärtusliku elu ja olemasolu on vajalik teistele, kuna inimese puhul on tegemist ühiskondliku olevusega.



Ent terve inimkonna tasemelt vaadatuna peame nentima, et siiski on see suuresti mõttetu, sest kasvõi liigi hävitamine ei tooks suuremat kahju kui rikuks veidi ökosüsteemi tasakaalu. Kuid see taastuks peagi. Tõenäoselt oleks mõne putuka- või vetikaliigi hävitamine palju kahjulikum kui inimese hävimine, sest esiteks on inimene elu kõrgeimaks vormiks ning väga paljude ahelate lõpplüliks ning teiseks teeb ta oma eksistentsiga palju rohkem kahju kui ta seda teeks oma kadumisega. Ja kahju ei tee ta kahjuks mitte ainult enesele, vaid kogu loodusele.

Niisiis jõuame lõpuks välja tõeni, et inimene on koguni mingi parasiit. Kuid mis õige parasiit see on, kes enda hävimisele mõtleb. Siin tuleb teravalt ilmsiks see ebainimlik egoism ja looduslik liigi säilitamise instinkt. Siit on inimene püüdnud üle minna uuele inimlikkuse tasemele, mis ei seisne mitte inimlikkuses selle sõna kõige üllamas ja õilsamas tähenduses, vaid kompromissis: inimene püüab säilitada iseend ning ka ümbritsevat loodust. Kuid seda kaugeltki mitte jälle üksikindiviidi tasemel, vaid kahjuks ainult teatud ametialal töötavate inimeste arvelt (kes saavad selle eest raha ja nii edasi), inimkonna tasemel. Pealegi tuleks siinkohal esitada üks "taktitu" küsimus: kas inimene teeb seda (kaitseb loodust jne) looduse või iseenese huvides?

Võib ju tekkida kohe vastuküsimus, et miks ei peakski ta seda tegema enda huvides, kui ta siiski on liik ning omab enesesäilitamise instinkti. Kuid kuhu jääb siis see kurikuulus inimlikkus? Kas seda polegi või ei kuulu konkreetselt see probleem inimlikkuse mõiste alla? Või koguni ongi kogu see inimlikkus silmakirjatsemise sünonüüm?

Inimene on ise endast väga heal arvamisel. Kuid näib, et tegemist ongi ainult palja arvamisega, kuna inimlikkuse puudumine taandaks kõik taas instinktidele. Vabandagu lugeja kirjutise autorile juhul, kui ta on "inimlikkusest" teisiti aru saanud, kui peaks. Ometi ei peaks siinkohal rääkima sellest inimlikkusest, mis on otseselt seotud inimese enda või teise inimesega. Sest sellisel juhul võiksime ju rääkida kasvõi eesellikkusest ning avaldada suuri teoseid eeslite maailmavaatest, kuivõrd neil vaesekestel pole oskust end paberil väljendada.

Niisiis peame siiski jääma selle juurde, et elu on olemasolu vorm, mille mõte pole rohkem ega vähem kui olla. Lihtne plekk-kruus ka on. Kuid temal on mingi mõte — ta on inimese tarvis joomise jaoks. Ent kelle tarvis ja mille jaoks on elu? Arvatavasti Looduse tarvis ja selle jaoks, et oleks huvitavam...

Kuid veel samas vaimus arutledes jõuaksime lõpuks sinnamaani, et Loodus peab olema keegi, sest miski tarvis pole midagi. Miski võib miski juurde kuuluda, näiteks nagu kuulub kaas poti juurde või neutron prootoni juurde, kuid me ei saa öelda, et kaas on poti jaoks — seegi on ikkagi inimese jaoks, kelle jaoks on ka see pott ja nii edasi. Kuid mis (kes) on keegi ning samas Loodus? Jumal? Kurat? Kurat seda teab!

Koostatud kasutades "Lühikest Filosoofia Leksikoni"
juhendaja vanemõpetaja Tõnu Luik.