Elu mõttest (I)

Käesoleva referaadi teema võiks pigem olla Mõtteid elu mõttest, kuivõrd siin pole mitte just päris lõplikult antud vastus püstitatud küsimusele. Ja kas seda ongi üldse võimalik? Õigupoolest polegi siin tegemist referaadiga, kuivõrd refereeritud on vaid filosoofialeksikoni. Loomulikult ei pretendeeri käesolev kirjutis mingile avastusele, ent on ilmekaks näiteks ühe teise kursuse bioloogi seniste teadmiste põhjal kujunenud (kujundatud) maailmavaatest. Lähtugem siingi väitest:

Mõtlen — järelikult olen olemas

Et rääkida elu mõttest, peame eelkõige vastama küsimusele — mis on elu? Termin "elu", nagu mitmed teisedki, on aegade jooksul saanud mitmeid tõlgendusi ja definitsioone. Meie lähtugem Engelsi definitsioonist, kus öeldakse: elu on valkkehade eksisteerimise viis, mille oluliseks momendiks on lakkamatu ainevahetus neid ümbritseva välise loodusega...

Selle termini all mõeldakse sageli ainult elusolendeid, jättes kõrvale isegi taimed, rääkimata ainuraksetest ja bakteritest. Maailma organiseerituse astmed võiksime meile teadaolevalt visandada järgnevalt:

aatom — molekul — rakk — taim — loom — inimene

Et aatom ega molekul iseenest ei vasta eeltoodud elu definitsioonile, langevad nad meie vaatlusest kõrvale. Aatom ja molekul iseenesest veel pole elu kandjaiks. Rakk, taim, loom ja inimene vastavad definitsioonile aga täielikult, olles seega elusad kehad. Siin toodud maailma organiseerituse iga järgnev aste on eelmisest kõrgem, kujutades endast hoopis uut kvaliteeti. Elu kandvad "astmed" võiksime üldjuhul jaotada kahte suurde rühma — mõistuslik ja stiihiline elu. Siin tähendab stiihiline mitte organiseerimatust, vaid loodusjõulist, looduse enese organiseeritut ja juhitut. On ilmne, et kahte esimest järelejäänuist (rakk, taim) ei saa me kuidagi pidada mõistuslikeks olenditeks, kuigi viimase kohta on kirjutatud nende omapärasest "käitumisest".

Aga taimede reageerimist muusikale ei pea me siiski mõistuslikuks, kuivõrd seniste arusaamade kohaselt on sel puhul tegemist kasvõi õhu võnkumise või muu sellisega ja kaugeltki mitte mõistusega.

Niisiis jäävad järele vaid kaks "astet" — loom ja inimene. Esimene neist on väga laia hõlmavusega, kuna loom on samahästi karu kui sipelgas, mammut kui ka meriliilia... Loomad on isegi osa ainurakseist, kuid need me tõstsime rakkude "astmele" ning heitsime vaatlusest kõrvale kui stiihilise elu kandjad. Loomadest võiksime mõistusliku elu kandjaiks lugeda vaid kõrgemaid loomi.

Käesoleva kirjutise autori isiklik arvamus on, et mõtlemisvõimelised (samastame siin mõistuslikkusega) on need kõrgemad loomad, kes partneriga, olgu see siis samast liigist või mõnest teisest kõrgemast, "suhtlemisel" neile silma vaatavad. Esimesel hetkel võib see väide näida naeruväärsena, ent loomulikult ei piisa mõtleva olendi eristamiseks mittemõtlevast ainuüksi sellest. Siin tuleb kahtlemata veel arvestada ajumahtu ning liigi üldist arengutaset.

Näiteks vaatab konn kas inimest või mõnda muud lähenevat objekti tervikuna. Ta näeb seda objektina, potentsiaalse vaenlasena (kui on tegemist temast suurema loomaga). Veelgi enam — ta ei näe selles tähenduses üleüldse liikumatuid objekte. Vastandina sellele vaatavad aga näiteks koer või šimpans alati silma. Korduvalt on sooritatud katseid, tõestamaks näiteks šimpanside algelist mõtlemisvõimet.

Edasi. Inimene vaatab suhtlemisel teise inimesega reeglina silma. Inimene vaatab silma ka koerale või šimpansile. Viimased on oma mõistuslikkuselt inimesele suhteliselt lähedased olendid. Konna või lindu vaadates ei vaata inimene neile silma. Viimased ei tee seda ka ise meie suhtes, nagu eespool nägime. Siit võime järeldada, et mõistuslikkuselt (intellektuaalselt) lähedased olendid saavad parima kontakti pilgu, silmside abil.

Koer, suheldes teise koeraga, vaatab temale silma võrrelduna inimesega sedavõrd vähem, kuivõrd ta saab infot näiteks lõhnade abil. Tõele au andes tuleb meil tunnistada, et koerte lõhnataju on üksi kadestamisväärne ning annab neile tõenäoselt rohkem infot kui inimesele tema silm ja nina kokku. Silma vaatamine pole koertel esmajärgulise tähtsusega ja nad teevad seda inimahvidest harvemini, need omakorda jälle harvemini inimesest.

Seostades käesolevat eelpooltoodud hüpoteesiga, võime nii väita, et inimene on šimpansist mõistuslikum, see omakorda koerast jne. Oleme siin samastanud mõtlemisvõime ja mõistuslikkuse, mis selles tähenduses annavad seda hästi teha.

Ei ole võimatu, et mõni satiirimeelne kriitik (või kriitiline satiirik) teeb siit "järelduse", et kui kohtame tänaval pimedat inimest, olgu ta seda sündimisest saadik, siis on ta samaväärse mõistus(likkus)ega kui näiteks maad tuhniv mutt. Nii see siiski ei ole. Tuleb märkida, et antud hüpotees kehtib eelkõige üldises tähenduses ja alles siis iga üksikindiviidi kohta eraldi, mitte aga vastupidi. Veelgi enam — silma vaatamine näitab siinjuures potentsiaalset mõtlemisvõimet.