teisipäev, 28. juuni 2011

Traktaat Rihost (3)

Honore de Balzac
Siis ta rääkis veel tükk aega sellest, kuidas ta vist geenius on ja kuidas ta peaaegu kõike võib, oskab, suudab. Siis tuli õnneks buss. Ega ma palju kauem poleks vist suutnudki seesugust kelkimist välja kannatada, ehkki võib jääda mulje, et ta hoopis mõnitas mind. Ma olen kaunis veendunud, et ta mõtles kõike seda tõsiselt. Ja selle kinnituseks luban ma peatseid uudiseid, kas ta on oma romaaniga algust teinud. Kui ta muidugi midagi muud välja ei mõtle. Näiteks tekkis mul praegu idee saata talle kiri rea küsimustega, mis oleksid umbes järgnevad.

Kellele see romaan on mõeldud, kui suure huviga seda loetakse, kas sa ise loeksid mõne teise kirjutatud samasugust teost jne. Aga võib-olla küsin seda suuliselt...

Kahjuks on Riho niivürd oma tobedate kinnisideede küüsis, et teda on peaaegu võmatu nendest lahti kiskuda. Ja põhiline on see, et ta on tollest piigast tõepoolest mõneti sisse võetud. Ta armastab üle kõige iseennast ega suuda harjuda sellega, et tal ei lähe korda "alustatud asja lõpule viia", s.o. Pillet enesele saada. Sest peale kuldsete käte on tal omaenese jutu järgi veel ka kuldne omadus — ta ei jätvat ainustki alustatud asja pooleli. Arvatavasti kõik sellest tulenebki.

Tegelikult ei saa eirata fakti, et Riho arengus on toimunud mõningaid märgatavaid kõrvalekaldeid. Kuid noormees ei tule ise selle peale ning seda talle öelda pole vähimatki mõtet, kuna ta seda nagunii ei usuks. Pealegi pole ma talle sedavõrd suur autoriteet, et minu ütlemised midagi oluliselt muudaksid. Aga usaldab ta tõesti. Usun, et kõige kavalam on talle anda mingeid soovitusi analoogiliselt tollele raamatu kirjutamise soovitusele. Umbes et annan idee, tema aga tuleb «ise» selle peale. Siis mina kiidan heaks ja õhutan takka ning tema tegutseb.

Üht ma juba proovisin — soovitasin minna Pille poole siis, kui ka tolle õde Ülle kodus on. Eks näeb, kas see idee jäi tema alateadvusse kui spontaanne mõte. See paistab järgmisel korral. Kui mul oleks vaid pisut rohkem aega! Aega, et saaksin täielikult asjasse pühenduda. Praegune olukord pole aga midagi muud kui vigade tegemine, nende «parandamine» uute vigade tegemise hinnaga jne.

Näiteks läks Riho kord oma uue bioloogia- ja sõjalise õpetaja jutule, paludes temal Pillet jälgida ning vaatlustulemustest teda informeerida. Asi jõudis ka Pille kõrvu. Nüüd parandab Riho enda arvates vigu: 19. novembril oli ta kavatsenud Agu reeturiks tituleerida, kuid nende vestlus piirdus vaid lühikese mõttevahetusega, milles noor õpetaja (minust vaid aasta vanem) soovitas tal olla rohkem enesekriitiline, otsida eneses rohkem vigu, mitte korrata vanu.

«Peab lihtsalt analüüsima end, kuidas sa temaga olid ja käitusid,» oli Agu rääkinud. Riho päevikut lugedes kriipsutasin ma Agu need soovitused alla. Ma olen talle sedasama korduvalt soovitanud, ent näib, et tulutult. Ehkki nii mõneski kohas võib päevikust lugeda — «Ma võtan kõik Illari ettepanekud omaks, kõik 11.» Muuseas pole Pillel mitte vähemad sidemed õpetaja Aguga. Nii et igavene tohuvapohu!

Riho päevikust võib lugeda otse vastupidist tema suulisele jutule. Mulle rääkis ta, et soovib vaid sõpra ja seltsimeest, keda võiks usaldada jne, kuid tegelikkuses kasutav ta iga võimalust, et tütarlast suudelda, et tema nööpe lahti teha ja «rindu muljuda». Kusjuures iga kord kommenteerib ta, et tüdruk nautis seda. Ka siis, kui tüdruk tegelikult ütles «Aitab!» või «vara veel...»

Kas see pole tüüpiline iseendale valetamine? Ja siis kirjutab samas ise veel päevikusse, et «maailitud lilledel lõhna ei ole, sunnitud armastus südamel kole.»

Lugesin tema päevikut ja vihastunsin. Kirjutasin tema päevikusse omalt poolt mitu lehekülge sellest, milliseid mõtteid ta minus esile kutsub...

5. detsembril 1983

Kommentaare ei ole: